"Kelle käes on ajakirjandus, selle käes on avalik arvamus. Kelle käes on avalik arvamus, sellel on õigus. Kellel on õigus, selle kätte läheb võim." See on kuulsamaid Joseph Goebbelsi tsitaate, mida meediavabaduste eest võitlejad ei unusta. Goebbels, ise endine ajakirjanik, on totalitarismi ajaloos kui natsionaalsotsialistide partei propagandajuht ning nende peamisi kõnemehi. Tänaseks on Goebbelsi nimi seotud demagoogiaga; minister, kes kehastas fakte võltsivat propagandat.
Ajaloo suurim valedele ehitatud totalitaarne rezhiim pidas kauem vastu kui Goebbelsi mõttekaaslaste oma, olles õppinud kunagise liitlaste, hilisema vastase vigadest. Ka N. Liidus oli ajakirjanduse täielik kontroll kommunismi propagandamasina võlliks. Ning siis saabus glasnost, Gorbatshovi vabalt rääkimise politiika. Ajakirjandusele vaba hääle andmine kujunes nii Mihhail Sergejevitshile kui ta rezhiimile saatuslikuks. Ajakirjanduse veergudelt hakkasid kajama nõudmised suuremate vabaduste järgi, mineviku kuritegude ümbertõukamiseks. Võim libises käest, Goebbelsi tsitaat sai taas tõeks.
Glasnosti tuleku ajal õppisid noored ajakirjanikud kähku oma lääne kolleegide käest, kuidas nende tegevust oli piiratud. Dag Sebastian Ahlanderi mälestustes sellest ajast, "Mäng Baltikumi pärast", kirjeldab Rootsi diplomaat, kuidas talle sai osaks näha seestpoolt kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemist ja Baltikumi dramaatilist teed tagasi vabadusele. Massiteabevahendajate esindajatel oli tõesti suur roll, Ahlander märgib, kuidas Eesti ajakirjanikel puudusid kogemused grupina liikuvate ajakirjanike käitumisest — nii nagu vilunud lehekorrespondendid, kes, tavaliselt koos, reisivad maailma ühest kriisikohast teise. Rootsi ajakirjanike eeskujul täitus kiiresti vaakum, telefaksidega oli võimalik artikleid kohe ühest maailma nurgast teise saata, ja lõpuks ei olnud Eesti propagandapoliitikutel nagu tollasel peaministril, varem Eesti kompartei ideoloogiasekretäril Indrek Toomel noorte agarate ajakirjanike vastu mingeid relvi.
Gorbatshov, olles lubanud glasnosti vaid parteiliikmetele, arutamaks, kuidas või kas kommunismi säilitada, ei näinud ette, mida vabaks pürgiv ajakirjandus suudab teha.
Tänapäeval on massiteabevahendajatel palju rohkem tehnoloogilisi relvi — on e-postid, võrguleheküljed, mobiiltelefonid ja satelliit-televisioonijaamad. Tuleb ka lisada kõige uuem ajakirjanduslik leiutis — nn "blogging", mis on Interneti kaudu päeviku ning kommentaaride pidamine, koheste märkuste, kriitika, analüüsi levi. Bloggimine sai suure süsti äsjasel USA demokraatide presidendikandidaadi kinnitamise parteikongressil, tänaseks on bloggide jälgimine huvitavam ja tihti kiirem kui raadio, ekstra eelisega, et informatsiooni saab sealt edasi saata, raadiouudiseid ei saa. See kõik oleks aga tarbetu ning mõttetu, kui poleks olemas sõnavabadust.
Mõtlemisvabaduse tähtsus
Sõna- ja tegutsemisvabadusel pole omakorda ilma mõtlemisvabaduseta mingit tähtsust. Ja ilma kahtlemiseta pole mingit mõtlemisvabadust. Kahelda lubab enam kui miski muu kahe või rohkema vaatevinkli levitamine — ning seda saab isegi tänapäeva muutlikul informatsiooniajastul kõige hõlpsamini ja odavamani teha ajakirjanduse kaudu. Vabades ning tervetes demokraatiates on olemas tsentristlikud, vasak- ja parempoolsed ajalehed, äärmuslikud seinalehed, kollane kõmuajakirjandus ning kained, analüüsivad nädalalehed, ajakirjad.
Winston Churchill oli Goebbelsi agaraim vastane, kes rõhutas, et "vaba ajakirjandus on kõigi teiste vabas ühiskonnas hinnatud õiguste väsimatu valvur; see on türannia kõige ohtlikum vaenlane". Pole siis ime, et neis maailma nurkades, kus ikka valitseb autoritaarne kord kui mitte isegi türannia, nagu seda on Põhja-Koreas, puudub vaba ajakirjandus. Ning isegi arvestades ajakirjanduse rolli punase impeeriumi lõhkilöömises, pole siiski lubatud vabal massiteabelevikul endisel N. Liidu terriooriumil sügavalt kanda kinnitada. On vaid vaja vaadata, kuidas Moskvas ja Minskis on ajakirjandust kammitsatesse pandud, kuidas seal teleuudiseid levitavad vaid riigi poolt kontrollitud jaamad. Ukrainas Kutshma ajastul piirati samuti ajakirjandust, praeguse võimuvahetuskriisi ajal pole aga ei Moskva ega Kiievi satrapid suutnud läände suunatud informatsiooni takistada. On rootslastelt, baltlastelt õpitud.
CPJ 2004 raport
Lootused, et N. Liidu kokkuvarisemisega tekib ka sõna- ja ajakirjandusvabadus, mis enam kui 70 aastat oli vaid unistuseks, pole siiski täide läinud. New Yorgis asuv Committee to Protect Journalists (CPJ) leidis oma äsja avaldatud rapordis, et 15-st endisest N. Liidu vabariigist on olemas vaba ja sõltumatu meedia vaid Eestis, Lätis ja Leedus — Baltikumis, kus toimus mäng vabaduse eest, mida Ahlander huviga jälgis 15+ aastat tagasi. CPJ raport nimetab Turkmenistani türannivalitsust neist 12-st riigist kõige hullemaks, järgneb Valgevene, kus president Lukashenko on sulgenud viimased sõltumatud ajalehed, valgevenelastel on ainsaks infoallikaks internet, millele vähestel on juurdepääsu. Ukrainas on Kutshma seotud seni lahendamata 2001.a. toimunud ajakirjaniku mõrvas. Kuid suurimaks pettumuseks on Venemaa ise.
New York Times'i seisukoht
New York Times'i esmaspäevane juhtkiri vaagis rapordi tulemusi, tsiteerides CPJ tegevdirektorit Ann Cooperit, kes lausus, et Kremli sõnum paistab olevat — tülikaid ajakirjanikke on lihtne eemaldada, vajaduse korral võib ju neid alati mõrvata. Putini valitsuse ajal on Venemaal mõrvatud 11 ajakirjanikku — neist nimekam Forbesi ajakirja toimetaja Paul Hlebnikov, kes oli ameeriklane. New York Times esitab president Bushile avaliku väljakutse — avaldada Putinile survet, kuni Hlebnikovi mõrvar leitakse, arreteeritakse ning viiakse kohtu ette. NYT juhtkirjaniku arust ei ole see sugugi pisitegur — Putin on õõnestanud jubagi kõikuvaid pressivabadusi Venemaal. Ajakirjanikud esitavad iseseisvaid, sõltumatuid seisukohti tänapäeval enese riisikol — "at their peril". See oht on suur, kui pannakse, nagu Hlebnikov pani, oma elu mängu, et tagada pressivabadusi.
Venemaal on ajakirjandus ajalooliselt olnud võimuga käsikäes, rahvas teadis sõnadega mängides, "Net izvestij v 'Pravda', i net pravdy v 'Izvestiya'". (Pravdas ei leidu uudiseid, Izvestiyas ei leidu tõde). Nagu New York Times hoiatab, kui Putin taandub Lenini loodud ajakirjandustasandile, või isegi jälgib praegust Puna-Hiina malli, mis on riigi kontrollida, hirmutusi ja pelutusi tarvitades, siis võivad teised, väiksemad endised N. Liidu riigid, mitte ainult nn "'stanid" eeskuju võtta. Tulemuseks oleks kriitika summutamine, sõltumatuse lömastamine, seda teadmises, et isegi mõrvatud ajakirjanike roimad jäävad riigi poolt lahendamata.
Ameerika suurima ja tähtsaima ajalehe juhtkirjanik on veendunud, et vaba, isegi kui ta on tülikas ("inconvenient"), ei ole luksus, vaid on põhiline inimõigus. Kui see õigus kaob, võetakse ära, või seda õõnestatakse nagu Venemaal ning endises N. Liidus on toimumas, siis vabad valimised on vaieldavad, kui mitte isegi fiktiivsed. Ning Goebbelsi arusaamine ajakirjandusest saab taas autoritaarses riigis võimule.
Kommentaar: Vaba meedia kui põhiline inimõigus
Arvamus
TRENDING
