Igal asjal siin ilmas on oma hind. Eriti kõrge on vabaduse hind, sest selle nimel panevad inimesed kaalule kõige kallima — oma elu.

Mu töölaua kohal on Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi pilt. Me vaatame tihti tõtt — tema ja mina. Tal on kaelas Eesti Vabariigi presidendi ametiraha, mis kurvastaval ja pahandaval kombel pole ikka veel Moskvast Eestisse tagasi jõudnud, ja ta ilme on murelik. Miks, tahaksin teada. Mind hämmastavad ja isegi ärritavad mineviku kontekstist väljakistud lood president Pätsi reeturlikkusest. Ta polnud ometi olupoliitik, nagu neid tänases Eesti Vabariigis nii ohtralt näib olevat. Vastupidi — Konstantin Päts ja tema mõttekaaslased olid need, kes osavalt ja targalt rajasid teed iseseisva Eesti Vabariigi juurde ja suutsid aastaid ka vabadust hoida. President teadis hästi vabaduse hinda, aga ta teadis ka sellega kaasnevat vastutust oma riigi ja rahva ees.

Orja- ja okupatsiooniikkest vabanenud rahva juhina oli ta õlgadel meeletu koorem. Pole siis ime, et president Päts on pildil tõsine. Ta oli vangiski istunud. Nii, nagu paljud järgmise põlvkonna liikmed maksid punaokupatsiooni ajal oma põhimõtete eest elu-, vabaduse- või tervisekaotusega, ning kojujõudnud kogesid hiljem ikka veel viha, põlgust ja tõrjutust.

Eesti taasvabanemise koidikul loodeti saada kiiresti vabaks ja rikkaks, ehkki ettenägelikud poliitikud hoiatasid, et näilise kergusega saavutatud õhkõrnukese vabaduse eest tuleb hakata maksma hirmkallist hinda. Siis oldi sellega ka õhinal nõus, lubati hoolega püksirihma pingutada ja kasvõi kartulikoori süüa. Unustati aga küsida, mida igaüks isiklikult oleks valmis vabaduse altarile tooma, millest loobuma. Ja nii hüüavadki täna paljud: „Vennad-õed, meid on petetud! Ei tahtnud me ju ometi sellist vabariiki!“

Samasisulisi märklauseid võib aeg-ajalt kuulda kahjuks ka siinpool ookeani.

Jah, ebameeldivusi ja muresid näib kodurahval olevat küllaga: tööpuudus, enesetappude rohkus, narkomaania, madal iive, müüdavad ja populistlikud poliitikud, maainimeste vilets majanduslik olukord jpm.
Aga jätame selle täna kõrvale, sest läheneme ju meie vabariigi juubelihõngulisele, 85. aastapäevale.

Mõtlen nendele Eesti Vabariigi sünnipäevadele, mil ei tohtinud sünnipäevalapse nimegi nimetada ja pidulisi ähvardas koguni vangla. Kes meist lootis või julges siis unistada, et oma 85. sünnipäeval on Eesti tõeliselt vaba riik; et sinimustvalge lehvib kõikjal ja et igaüks võib kartuseta laulda päris-hümni!? Ainult kodumaast lahutatud, paguluses elavad rahvuskaaslased ei matnud Eesti vabaduseideaale. Nad hoidsid vabadusetuld ka siis, kui külm idatuul ähvardas seda täiesti kustutada.

Täna vaatame tagasi käidud teele — mitte 800 aasta eest kaotatud vabadusele, orjaööle ja süngetele okupoatsiooniaastatele, vaid sellele, kuidas 85 aasta eest vabadus tuli. Eesti ajaloos on eriline roll olnud ikka noortel vabadusvõitlejatel. Nad läksid kõhklemata ja isegi kirglikult Vabadussõtta. Praegu on nendest vapratest Eestis veel järel vaid viis väärikat meest, keda riik — piinlik küll — on unustanud. Ometi maksid just nemad ränka hinda vabaduse eest. Nende pojad ja tütred ei leppinud Eesti riigi hävitamisega 1939-1940, ja läksid omakorda vabaduse hinda mõistes ja seda makstes võitlusse. Ka Eesti taasiseseisvumisel olid eesotsas noored. Palju räägitakse isamaalisest kasvatusest, rohkem ehk isegi selle puudumisest. Polevat eeskujusid. Ehk tasuks meenutada neidsamu vapraid sangareid? Sest iga rahvas vajab eneseuhkuse ja teadlikkuse kõrval ka kangelasi. Hea, et seda lünka täidab nüüd menukas film „Nimed marmortahvlil“. Film, mis toob tänase vaataja silma ette ajaloolised ja poeetilised kangelased, kelle üle võime kindlalt rahvuslikku uhkust tunda.

Ükskõik millises maailmanurgas me ka ei elaks, vastutame kõik oma riigi vabaduse, väärikuse ja au eest. Sellega peaks loomulikult kaasnema ühiskondlik toimekus ja huvi oma riigi vastu. Kuidas saame väliseestlastena siin kaugel midagi Eesti vabaduse säilimise nimel teha? Kas üldse elab veel meie rahvuslik hing tänastes külmades rahvusvahelistes tõmbetuultes ja järjest valjenevas kõuemürinas? Sellele küsimusele peame küll igaüks isiklikult vastama.

•••
Kirjutatut uuesti üle lugedes märkan, et see lugu on vist liiga paatoslik ja faktidevaene, mistõttu ta siia rubriiki ehk ei sobikski. Ometi on see südamest tulnud. Loodan ka, et see teie südameisse jõuab, lugupeetud lugejad.

Tervitades teid kõiki Eesti Vabariigi 85. aastapäeval.

Märkmed: