Läks aega mis läks, aga Eestil on lõpuks uus valitsus. See tuli kokku klopsida, kuna ükski erakond ei võitnud absoluutset enamust. Kanadas on aga paraku nii, et valimiste võitja ei pea saavutama võitmiseks häälteenamust, siin tuntud kui „popular vote”, vaid ainult enamuse parlamendikohtade valimistel ehk ringkonniti.
Kanada liberaalid on uhked olnud viimastel nädalatel — ajal, mil Ottawas valitsevad föderaalsed liberaalid on pidanud eemale tõrjuma rahulolematust riigikorraga pärast Chrétieni ministri ameerikavastast avalikku arvamust ja peaministri enese ebarahuldavaid sõnavõtte pärast teadet, et Kanada ei toeta USAd Iraagi küsimuses.
Hea tuju on neile toonud ühel valimisel võit, teisel, eeloleval gallupijärgne ennustusvõit. Kuna tegemist on Kanada kahe rahvarohkeima provintsi Québeci ja Ontarioga — needsamad provintsid, mis andsid föderaalsetele liberaalidele massiliselt parlamendikohti ning mis on otsustanud pea iga Kanada riikliku valimise, võivad liberaalid loota, et kauaveninud peaministri kohalt lahkumisjärgselt saavad nad taas uue „loa” parlamendi mäge valitseda.
Kahjuks on see ka tõenäoline ennustus, kuna Kanada valimissüsteem pole sugugi alati aus. Võrdleme näiteks Eestiga — riiklikud valimised on põhikirja järgi määratud kindlal ajal toimuma. Samuti on USAs kindlad kuupäevad. See ei võimalda valitsusjuhil oodata, kuni gallupid teda toetavad enne välkvalimiste väljakuulutamist.
Vaatleme enne põgusalt Québeci. Seal ootas peaminister Landry viimse hetkeni enne valimiste väljakuulutamist. Kaotas siis Jean Charesti liberaalidele. Ent kas pole huvitav, et Landry oli ainult eelmised valimised võitnud tänu Kanada kohtade süsteemile? Viimastel valimistel kogus Charest rohkem hääli („popular vote”) kui Landry, kuid jäi enamusvalitsusele opositsiooni. Miks? Kuna oli kolmas tugev partei ka hääli ning kohti võitmas. Sel korral kogus Charest vähem toetust kui eelmisel korral, kuid tuli enamusvõitjaks. Miks? Kuna kolmas tugev partei kogus küll hääli, aga mitte kohti nagu varem. Aitab niisiis paljudel üksikheitlustes napilt kaotada ringkonniti, vaid mõnes ülekaalukalt võita, ja tulemus ongi see, et valitseb see, kes kogus vähem hääli, aga rohkem kohti.
Ontarios on peaminister Ernie Eves samas olukorras kui Landry oli — tuleb gallupeid jälgida enne valimiste väljakuulutamist. Ka Ontario konservatiividel on mandaat piiratud seaduse järgi — maksimum viis aastat. Mis pole kunagi enne peatanud populaarsel peaministril palju varem välkvalimiste väljakuulutamist, et saaks uue, värske, viieaastase mandaadi. See on nõks, mida Chrétien tunneb hästi.
Kuid Ontario rahvas kibeleb — Dalton McGuinty liberaalidel on rahvauuringute järgi poolehoid, mis tooks valimistel isegi suurema võidu, kui Charest saavutas Québecis. Niisiis Eves ootab, toetab avalikult Bushi, näitab julget nägu SARSi-vastases kampaanias ajal, kui Ottawast pole ametlikult küll mingit mõistlikku mõtet tulnud. Seda lootuses taas poolehoidu saavutada.
Lisaks veel Briti Kolumbia, kus Hawaiis ööseks mitte hotelli, vaid trellide taha sattunud liberaaalide (!) peaminister Campbell ootab lootuses, et ehk valijad unustavad ta patu enne mandaadi lõppu, ning näeme, et poliitikud ei tegutse mitte valija, vaid enese huvides.
Seda probleemi on tõhusalt lahanud William Gairdner, kelle raamatut „The trouble with Canada” peaks iga valija lugema. Autor soovitab Shveitsi süsteemi omaks võtta, kus valitseb tõeline popular democracy. Gairdneri sulest on ka teine oluline raamat ilmunud — „The trouble with democracy”, samuti sundlektüür.
Praegune süsteem loodi siin a. 1867, aga kestab tänaseni, kuigi palju on muutunud (hääleõigus naistele, näiteks). Kodanikud esitavad nüüd ka Gairdneri sõnul uut sotsialismi vormi — sellist, mis nõuab kõiksuguseid isiklikke vabadusi, kui samas ka riigi kaitsvat tuge teenuste ja turvalisuse nimel. Paradoksaalne olukord, ning kuna sellises süsteemis jääb liberalism peale, on ka Kanada liberaalidel olnud erakordne edu valijatelt tuge saades, seda süsteemi moodsate meetodite — gallupite, teleesinemiste — kaudu.
Eesti keeruline süsteem oleks tipphäälekogujale Edgar Savisaarele ka Kanadas parlamendikoha andnud. Ent Kanada poleks mõnele praegusele keskerakondlasele parlamendikohta andnud häälte puuduse tõttu. Mis aga Eesti süsteemis on hea, on see, et kõik erakonnad said võrdselt ette valmistada valimisteks — ei pidanud ootama, et Siim Kallas kuulutaks välja valimised lootuses rahva hetketoel pukki jääda.
See toimub Kanadas liialt tihti, ning seda peaks muutma. See on, miks poliitilise reformi nõudjad sooviksid näha mingit Eesti taolist — proportional representation valitud (mitte isikumandaadiga, nagu Eestis) — parlamenti.
Eks igal süsteemil ole oma pahed, aga need Kanada kodanikud nii Ontarios kui Québecis, kes peavad mitmeti liberaalide valimiste meetodeid ülbeks enese huvide ärakasutamiseks, isegi ajalooliselt arrogantseks, sooviksid, et kujuneks välja mingi süsteem, mis peegeldab rahvaenamuse huve ausalt ja korrakohaselt, mitte suvaliselt, rahvauurimiste prognooside järgselt.
Kommentaar: Valimissüsteem vajab reforme
Arvamus
TRENDING
