Eestis ollakse hädas valijate passiivsusega. Oma osa on selles keerulisel valimissüsteemil ja rahva pettumisel nii erakondades kui ka valitud saadikutes. Lohutuseks võib kohe öelda, et ideaalset valimissüsteemi pole keegi suutnud kuskil maailmas välja mõelda ning kandidaadid on ikka meie eneste keskelt, esindades nii rahva häid jooni kui ka pahesid.
Vägev reklaam
Eesti linnade tänavad on praegu täis valimisreklaami, kus valijaid püüavad ahvatleda kandidaatide uhked portreed ja loosungid nende juures. Niisugune reklaam küll kaob üsna varsti, sest seadus paneb välireklaamile ajalised piirid.
Ootame ära, kas ka seekord tuleb midagi kohukesekampaania sarnast, mis välireklaami aja valimisteni välja venitab. Tänase päevani pole selge, kas Keskerakond tahtis eelmiste valimiste ajal kasutada enda huvides kohukest või kohuke Keskerakonda. Kasu said kindlasti mõlemad.
Kõige rohkem hakkab tänavatel silma Keskerakonna ja Reformierakonna reklaam. Arvatakse, et nende kahe vahel tulebki peamine võitlus valijate häälte pärast.
Nagu eelmistelgi valimistel, on Keskerakonna kampaanias tunda tõeliste professionaalide kätt, seda nii reklaamis endas kui ka selles, kuidas vastased sellest rääkima pannakse. Nii oli näiteks Edgar Savisaare jõuluõnnitlusega – tema kulutas väikese summa kaartidele, ülejäänud reklaami tegid juba Keskerakonna vastased oma raha eest.
Ega tavaline valija parteide programme lugeda viitsi. Seepärast ongi tähtis, kui palju tuttavaid nägusid erakond oma nimekirja suudab panna ja kui sageli neid esitada. Kohe ilmneb üks demokraatliku valimiskorra häda – tuntud inimesed võivad koguda palju hääli, kuid Riigikogus töötades on vaja oskusi, mida lauljal, ajakirjanikul, sportlasel või mõnel teisel kuulsusel olla ei tarvitse.
Majanduslikud loosungid
Keskerakond lubab nelja aastaga viia avalikus sektoris kuupalga 25 tuhande kroonini. „Rikas riik, parem palk,” kõlab nende loosung. Reformierakond tahab Eesti upitada Euroopa viie jõukama riigi hulka. Isamaa ja Res Publica liidu loosung “Õnn ei ole rahas!” on kindlasti väga õige, kuid inimesed tahavad ikkagi raha, olgu selle õnnega, kuidas on.
Keskerakond ja Reformierakond on praegu mõlemad valitsusparteid ning pole võimatu, et on seda ka pärast valimisi. Praegu teevad nad teineteise loosungeid maha. Maksupoliitikas taotleb Reformierakond tulumaksu vähendamist, Keskerakond aga astmelist tulumaksu, mis tähendab vähemalt osale rahvast maksude tõusu.
Kui erakonnad lubavad lahkelt kõrgemaid palkasid, toetusi ja pensione, siis ei esita nad koos sellega majanduslikku analüüsi. Kui seda üldse on tehtud, siis tavavalijale öeldakse lihtsalt, palju ta partei võimuletulekuga võitma peaks. Sellega, et kunstlikult tõstetud sissetulekutega kaasnevad paratamatult kiiresti kasvavad hinnad, keegi oma loosungeid rikkuma ei hakka. Aga võib-olla lähtutakse valimiste järel natuke rohkem tervest mõistusest ja aetakse lubatust madalamad numbrid koalitsioonipartnerite kaela.
Ikka koalitsioon
Eestis pole ühtegi erakonda, kellel oleks lootust saada pärast valimisi ainuvalitsejaks. Nii tuleb ka uus valitsus koalitsioonivalitsus.
Juba mitmetel valimistel püüavad erakonnad vältida väljaütlemisi, kellega nad koalitsiooni ei lähe. Vähemalt linnade ja valdade tasemel on ju igasugused liidud võimalikuks osutunud. Nii võiski näitleja Eino Baskin aastaid tagasi välja öelda, et tema ei saa küll aru, mis vahet on Isamaaliidul ja Keskerakonnal.
Koalitsiooni võib sattuda ka väiksemaid parteisid. Sellele loodavad kindlasti endine ja vastne „presidendipartei“ — Rahvaliit ja sotsiaaldemokraadid. Roheliste ja kristlike demokraatide võimalused on üsna kaheldavad.
Ega küll küllale liiga tee, kaks portreed korraga mõjub ehk rohkem. Suuremat pilti on keegi rikkunud.
Foto: Üllas Linder
Foto: Üllas Linder
Millised lootused on Riigikogusse jõuda venekeelsetel parteidel, seda on raske öelda. Konstitutsioonierakond teeb juba üsna valju häält. Parem esindagu venelasi siiski Keskerakond, sest tugeva venekeelse parlamendipartei tekkimine oleks Eesti poliitilisele stabiilsusele ohtlik.
