Alljärgnev on Bostoni Eesti Seltsi sekretäri Piret Madari kõne, mille ta pidas Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel. Et tegemist on vähekäsitletud, aga ometi väga olulise teemaga, avaldame selle, kuigi tegemist on tavapärasest pikema kirjutisega.

Piret Madar, kes on viimastel aastatel õppinud ja töötanud Massachusettsis, tutvustab end allpool ise.

Raul Pettai, kelle vahendusel kõne tekst toimetusse jõudis, märgib, et selles on väga otsekoheselt väljendatud, kuidas suhtuvad uuseestlased väliseesti asjadesse ja mis veelgi tähtsam — kuidas oleks võimalik kindlustada siinsete organisatsioonide tulevikku. „Seisame oma elu-oluga juba üsna lõpu ligidal. Kui tahame, et väliseestlus edasi kestab, tuleb selgitada, mil viisil teda saab uustulnukatele üle anda. Teist teed ei ole,“ kirjutab hr. Pettai.

Mida arvate teie, lugupeetud lugejad Piret Madari kõnest?

Üle 10 aasta on möödunud sellest, kui Eesti taas vaba riigina maailmakaardile kanti. Selle aja jooksul on Eestis toimunud järsud ja kiired muudatused. Jälle kord on eestlased vabad liikuma mööda maailma — kas lihtsalt huvireisile, lühikeseks ajaks või siis õppe- või tööeesmärgil, tihti ka pikemaks perioodiks.

Mina olen näide sellest, kes on tulnud „pikemaks perioodiks” – kokku on siinmail oldud juba ligi kuus aastat. 1997. a. tulin siia Bentley kolledzhisse õppima. Pärast lõpetamist siirdusin tööle, nüüd olen jälle otsaga koolis tagasi, seekord Northeastern University’s, kus olen omandamas magistrikraadi. Kogu siinveedetud aja jooksul olen leiba teeninud kaheksa erineva ametiga, seda nii põhikohaga, kui ka osalise tööajaga kooli kõrvalt.

Kogu siinoldud aja olen ka aktiivselt kaasa löönud Bostoni Eesti Seltsi tegevuses. 1999. a. sügisel hakkasin toimetama ringkirja, 2000. a. kevadest olen tegev seltsi sekretärina.

Tihti on minult küsitud, miks ma selle eestlusega tegelen. Sellele küsimusele ei olegi nii kerge üheselt vastata. Bostoni Eesti Selts on mind algusest peale köitnud sellega, et ta on piisavalt väike, et siin suudab kasvõi üks inimene midagi ära teha, olles samas piisavalt suur ja elujõuline, et tegevusel ka mõtet ja eesmärki oleks. Teisest küljest on selts ja seltsi juhatus alati olnud avatud ja vastutulelik uutele tulijatele ja nende ideedele ning aktiivselt värvanud uusi inimesi oma ridadesse.

Et aga laiemalt vaadata, mis mind Bostoni Eesti Seltsi juurde on toonud, tahaks kõigepealt tuua teieni oma arvamuse selle kohta, mida üldse noored Eestist tulnud inimesed otsivad väliseesti seltsi ürituselt või mis neid sinna toob.

Kui aastakümneid oli väliseesti seltside eesmärgiks eesti kultuuri ja keele säilitamine ja edasiandmine, mis väljendus ka nende tegevuses, siis praegused noored seda seltsidelt ei otsi. Minu arvates ei tunneta meist keegi erilist ohtu oma eestlasena säilumise pärast. Ja seda paljudel põhjustel: tänapäeval käiakse märksa tihemini Eestis, eesti ajalehed, ajakirjad, raadio, televisioon, raamatud — kõik on vajadusel kättesaadavad. Kõik, mis tarvis, saadakse kätte Eestiga suhtlemisel ja kodus käies.

Samuti võib üsna julgelt öelda, et asju, mis inimest juba Eestis elades ei huvitanud, ei otsi ta ka väliseesti organisatsioonilt. Kes Eestis ei tundnud huvi rahvatantsu, koorilaulu, kandlemängu, isamaalise luule ja käsitöö vastu või ei huvitunud eesti keele grammatika detailidest ja 1939. a. Eesti ajaloost, ei hakka seda huvi ka siin tundma.

Mis veelgi enam, mulle tundub, et nagu mina ise, võtab ka valdav osa hiljuti Eestist tulnud eestlasi oma väljaspool kodumaad viibimist siiski ajutisena. Aga Eestis elades on see eestlus üldse üks piiramatu ressurss, mille peale palju ei mõelda. Seega ei tulda eesti seltside üritustele otsese eesmärgiga hoida alles oma keelt, kultuuri ja eestlust iseendas.

Minu meelest tullakse teisel põhjusel: et olla inimeste hulgas, kes sind mõistavad, poolelt sõnalt.

Kohalik väliseesti selts oma liikmeskonnaga pakub paljudele noortele ainukese kodu-moodi koha kodust kaugel, eestlased on tihti ainukesed kodused ja lähedased inimesed nende paljude võõraste ja tihti kummalisena näivate ameeriklaste keskel.

Bostoni Eesti Seltsi veebilehekülje vestlusringi jättis üks hiljuti siia kolledzhisse tulnud eestlanna järgmise kommentaari: „Kuidagi imelik on olla ainuke eestlane kõigi nende ameeriklaste seas... Seetõttu ootan rõõmsalt sooje eestikeelseid sõnu teistelt Bostoni eestlastelt.”

Tõesti, eestlaste hulgas olles ei pea kogu aeg seletama ja tõestama. Palju mõistetavam on nii see keel, mida räägime kui ka kehakeel, mida alateadlikult kasutame. Kerge on ise nalja teha ja hõlbus teiste naljadest aru saada. Sarnane olustiku- ja kultuuritaust ning sellest tulenev maailmavaade loob juba esimesel kohtumisel kokkukuuluvuse tunde, mida ameeriklasega ei teki ka pikemaajalise suhtlemise järel.

Nii ka minul. Kõik need küsimused stiilis: „kas teil Eestis kasse on ja kas sa kunagi elus vorsti söönud oled ja kas sa ka tead, mis asi saun on või kas sa tead, mis asi NBA on...“. Inimene ju lõpuks väsib kõigest sellest ja tahab, et teda mõistetakse nii, nagu ta on.

Kui nüüd tagasi tulla alguses püstitatud küsimuse juurde, et miks ma selle eestlusega siiski tegelen, siis pean tunnistama, et teen seda üsna isekatel ja omakasupüüdlikel põhjustel – et pakkuda endale võimalust olla inimeste keskel, kes on minu moodi, räägivad minu keelt, söövad minuga sarnaseid toite ja teavad, et kassid on Eestis sama tavalised kui Ameerikas.

Ja täpselt sedasama, nii lihtne kui see ka ei kõlaks, tahavad ka paljud Eestist hiljuti lahkunud noored — võimalust kokku saada teiste eestlastega ja suhelda omavahel pingevabas õhkkonnas; leida uusi tutvusi eestlaste hulgas ja luua kontakte läheduses elavate eestlastega. Samuti köidab noori võimalus ja soov jagada nii praktilisi kogemusi kui ka endas tihti lausa pakatavaid emotsioone võõra keskkonna ja olustiku suhtes. Kus mujal seda siis veel teha kui mitte kohalikus eesti seltsis, inimestega, kes tõenäoliselt tunnevad või on kunagi läbi elanud sarnaseid asju.

Kui nüüd eelnimetatud väite taustal olukorda veidi üldisemalt vaadata, siis peab nentima, et kahjuks on vähesed väliseesti ühingud olnud võimelised seda Eestist tulijatele pakkuma.

Okupatsiooniaeg Eestis tähendas stagnatsiooni ka siinses väliseesti elus: puudus uus veri, puudus juurdekasv ja puudus vajadus ja oskus muutuda. Inimeste juurdevool oli väiksem kui äravool ja toimus seltside liikmeskonna ja tegevuse kokkukuivamine. Kuna elati kaksikelu — kodus ja eestlaste hulgas eestlastena ja väljaspool ameeriklastena — siis oli seltside tegevuse õigustatud, kuigi mõnevõrra kunstlikuks eesmärgiks eesti keele ja kultuuri säilitamine ja järeltulevatele põlvedele edasiandmine.

Aga viimase aastakümne muudatused kodumaal mõjutavad ka väliseesti organisatsioone ja ühinguid. Liikmeskond on täienenud, kuigi tihti mitteametlikult nende inimeste näol, kes on Eestis üles kasvanud ja enamuses peavad ennast ajutiselt kodumaalt eemal viibivateks. Nemad ei ela toda eelpoolmainitud kaksikelu, nemad on ja jäävad, olenemata olukorrast, ikkagi eestlasteks, isegi kui nad seda mingil hetkel ei soovi.

Ja selle tulemusena peaks maad võtma uus suhtumine, seesama mõtteviis, mida eespool kirjeldasin, et tuleks pakkuda inimestele lihtsalt mõnusaid kokkusaamise võimalusi, võimalusi üksteist siin kodust kaugel leida, omavahel suhelda ja ennast omainimeste hulgas tunda. Kogu muu seltsi tegevus, olgu see siis huvialaringid, laulu- ja tantsuansamblid, keelekool, saab ainult kujuneda välja loomulikult, kooskäivate seltsiliikmete ühiste huvide baasil. Kui nad on kunstlikult loodud, siis ei toimi nad magnetina inimeste seltsi juurde toomisel.

Seega, kuna noored, kes on Eestis üles kasvanud ja sealt viimase aastakümne jooksul lahkunud, on ka kõige kiiremini kasvav osa väliseestlastest, ongi toimunud nihe selles, mida pidada funktsionaalseks väliseesti ühinguks. Tõeliselt funktsionaalne väliseesti ühing arvestab selle kasvava grupi vajadustega ja on võimeline muutuma vastavalt aegade ja oma nii olemasoleva kui potentsiaalse liikmeskonna vajadustele. Need seltsid aga, kes ei võta midagi ette, et neid vajadusi rahuldada, on määratud väljasuremisele, sest juurdekasv väliseesti ühingutele, nagu juba eelpool öeldud, tuleb valdavalt sellest grupist.

Ja kui nüüd ringiga eesti keele ja kultuuri hoidmiseni tagasi jõuda, siis on juba ammu kindlaks tehtud, et üks keel on kõige elujõulisem, kui teda aktiivselt suhtluses kasutatakse. Ja oma keel on iga kultuuri põhialus. Kasutagem siis seda keelt ja loogem võimalusi eestlastel väljaspool kodumaad seda keelt kasutada, et eestlus ja eesti kultuur säilitaksid populaarsust ja elujõudu.

Märkmed: