Kui noorusaastad on seljataga, elukutse õpitud, perekondlikud kohustused täidetud, siis algab see, mille ise oleme mitte väga kaua aega tagasi läbi elanud — uue generatsiooni kasvatamine oma laste näol. Vahe on ainult selles, et nüüd oleme kasvatajad ja mitte kasvatatavad. Või oleme veidi vanemasse generatsiooni kuuluvad ning jälgime oma lastelaste arengut. Igal juhul varem või hiljem suundub täisealise inimese mõte tagasi minevikku, otsides võrdlusjooni omaaegse ja tänase nooruse vahel, kes meid nüüd ümbritseb: kodus, koolis, tänaval, seltskonnas.
Raske on loobuda kritiseerimast oma ja teiste lapsi, kui maailm on täis ülekohut ja ülekäte läinud noorust, kes ei respekteeri tihti ühtki seni kehtinud ühiskondlikku normi, või vähemalt tundub see nii. Mitte ainult noorte arusaamine meie jaoks endastmõistetavatest tõdedest on muutunud, vaid ka nende välimus — üks moenarrus käitumises, riietuses, keeles järgneb teisele.
Süüdistame noori ja ühiskonda, kes pakub ja lubab noortele kõike, kuid ei nõua midagi vastutasuks. Oleme ise selle ühiskonna liikmed, järelikult süüdistus käib meiegi kohta. Aga mõtleme hetkeks. Kas olukord on nii lootusetu? Kas me ise ei olnud samasugused? Noorus on alati olnud vallatu, elurõõmus, ülemeelik. Meil olid ohjeldajad ja nüüd neid enam ei ole. Meid pidasid vaos vanemad, kool, ühiskond. Kuhu on jäänud kordanõudev kodu, vanemate eeskuju, seadusandlus ja seaduste täitmine? Kui vanemad ei ole rahul oma lastega; kui ühiskond ei ole rahul oma liikmete käitumisega, siis tuleb midagi ette võtta. Nurisemisega ei jõuta kaugele. Noorsugu kasvab nii, nagu teda kasvatatakse.
Hariduse saamise ja elukutselise ettevalmistuse kõrval on noore inimese elus tähtsal kohal vaba aja veetmine, sõprade leidmine ja nende hoidmine, mõnikord ka vajadus neist lahti saada. Vaba aja veetmise korraldamine noortele peaks olema kodu kõrval ka ühiskonna ülesandeks, kuigi siin võib mängida suurt osa noorte enesealgatus. Mitmekultuurilises riigis nagu Kanada on mõjuvaks teguriks etniline kuulumine mõnda rahvusgruppi.
Eesti ühiskond Kanadas on hoolitsenud hästi oma järeltulijate eest, võimaldades neile materiaalseid hüvesid, millede omamine isegi kodumaal oli raskustega seotud rahva majandusliku kitsikuse tõttu. Juba pagulusaastate algusest peale on palju tehtud noorte nimel. Mõtleme ainult suurtele vabaõhupiirkondadele suviseks ja talviseks tegevuseks eestipäraste nimedega — Kotkajärve, Jõekääru ja Seedrioru Ontarios; Lättemäe Quebecis ja Mäeotsa Briti Kolumbias. Kogudused võimaldavad tasuta oma ruume kasutada noortetegevuseks, ja muidugi Toronto Eesti Maja ja Tartu College.
Noortel on olnud ühiskonna toetusega võimalik liikuda väljaspool Kanadat, osa võtta teistel eestlaste asukohamaadel toimunud üritustest või rahvusvahelistest kokkutulekutest, tutvustades oma rahvast ja tema saatust maailmale ajal, mil kodumaa ägas okupatsiooni kammitsais. Meie kogukonnas on leidunud noortetööst huvitatud isikuid igas vanuseastmes, kes palgata oma aega ja puhketunde ohverdades on olnud juhtideks ja kaasalööjaiks eesti noorsooliikumises.
Näitena võiks tuua väljaspool koolitunde tegutsevaid skautlikke ja gaidlikke organisatsioone, mis nõuavad oma juhtidelt, et need oleksid õiglased, ausad, eeskujulikud, tegutsemisvõimelised, elurõõmsad, head organisaatorid, arusaavad, sõbralikud, viisakad ja eelkõige organisatsioonide õilsaid põhimõtteid enda suhtes rakendavad isikud. Sama kehtib ka teiste noorsooorganisatsioonide kohta.