Päris loomulikult on vabade riikide sõnaõigusega kodanikel kuhjaga arvamusi praeguse Iraagi küsimuse kohta. Möödunud nädalast President Bushi kõne Cincinnatis, kus USA riigipea rõhutas järjekordselt, aga teravamate sõnadega kui kunagi varem, vajadust Iraagi valitseja Saddam Husseini potentsiaalset masshävinguvõimelist relvaladu neutraliseerida tõi nii poolehoidu kui vastukaja. Paraku, meediat jälgides jäi mulje, et kommentaatoritel oli suhteliselt vähe teadmisi ühest olulisest diplomaatilisest ning strateegilisest mõistest.

See oleks “containment” - vaoshoidmisest. Ajaloost tuleb teadagi õppida, et ei kordaks eelkäijate vigu. Praegusel hetkel tarvitab Bush oma presidendivõimu selliselt, et tuletab ameeriklastele 1964.a. Tonkini Lahe resolutsiooni meelde - kus Ameerika ametlikult ei kuulutanud välja sõda Vietnamile. President Johnson sai poliitiliste manöövritega Kongressist ja Senatist vaikiva nõusoleku, et sõda, mida sõditi, polnud siiski relvastatud konflikt. Ameeriklased teadagi protesteerisid massiliselt Vietnami sõja vastu, mis kestis kaugelt liiga kaua.

Analoogia Vietnami ja Iraagiga võib olla olemas - kuigi 1991. aasta Lahe sõjas väidetavalt suruti Saddam Hussein põlvili, jäi talle siiski rahvusvahelise surve tõttu Iraagi riik juhtida, ÜRO relvainspektorid omakorda tehti Saddami poolt jõuetuks. Kardeti siis ja kardetakse nüüd tuumasõda. Väidetavalt Saddam - Bushi sõnul - pole veel suutnud plutooniumit ega uraaniumi varuda, et valmistada tuumarelva, kuid Iraagil olevat teisi, bioloogilisi, keemilisi relvi. Bush tarvitab uut mõistet: ennetav enesekaitse - preemptive self-defense - et õigustada Saddamile kallaleminekut.

Vietnami läksid ameeriklased selleks, et pidurdada kommunismi levi. Kommunismiohust oli lõpuks aru saadud, Külm sõda oli siis juba peaaegu kakskümmend aastat kestnud. Iraagiga aga väidetavalt külma sõda ei saa pidada - kuna Saddam olevat Bushi sõnul (Reaganit meenutades) kurjus ise.

Ülaloleva taustal oli meeldiv lugeda, mida Ameerika diplomaatia grand old man George F. Kennan sellest kõigest arvab. 98-aastane diplomaat, ajaloolane ja autor on möödunud sajandi auväärsemaid ning enimusaldatud kujusid.

Kennani arvamusel on kaalu. Tema koostas dokumendi, mis täpsustas USA heidutusdoktriini (doctrine of deterrence), ja tõi vaoshoidmise mõiste esile. Lühidalt, vaoshoidmine tähendas kahe tuumariigi alalist nõusolekut mitte sekkuma teise mõjusfääri, kuna tuumasõja võimalikud tagajärjed olid mõlemale riigile vastuvõetamatud.

Kennan on olnud diplomaatiaga seotud Lenini ajastust saadik, on kohtunud kohustusi täites Staliniga (oma memuaarides kirjeldab Kennan Stalinit kui meest, kelle armiline nägu, kollased silmad meenutasid kavalat, lahinguid kogenud vana tiigrit). Aga Saddami ta Staliniga ei võrdle. Tunnistades, et Saddam ehk meelega matkib Stalini, leiab Kennan siiski, et Saddami kirg seigelda (adventurist streak) oli Stalinile võõras.

Intervjuus TheHill.comis (25.IX) rõhutab Kennan, et vältimaks nii Vietname kui Külma sõda peab Bush lubama kongressil otsustada, kas tuleb sõjapasunaid puhuda. Selle nädala New Yorkeris (14.X) antud intervjuus lisab Kennan, et doktriini mõiste talle ei istu - kuna see seob riike, riigimehi tulevikus tegutsema pretsedendi järgi, kuigi olukord seda tingimata ei nõua.

Siinjuures on huvitav veelkord kaaluda Külma sõja ajastut. Koostöös ajaloolase John Lukacs’iga ilmus 1997. aastal raamat “George F. Kennan and the Origins of Containment”. Raamat põhineb sellel kuulsal telegrammil, mida Kennan koostas, kus ta esimest korda tarvitas vaoshoidmise vajadust. Kirjavahetus Lukacs’iga seletab, kuidas Kennan sellele arusaamisele tuli. Nimelt, Kennan pelgas, et USA ei tabanud Stalini plaani - oli juba 1944 näha Stalini pikaajalisi plaane, aimata ta soovi domineerida ja valitseda Kesk- ja Ida-Euroopat, lõhestada Euroopa maajagu.

Kennani nõuande põhjal Trumani valitsus langetas õige otsuse tollal - heidutusdoktriin sai näo ja nime. Tuumasõda ei puhkenud valla.

Nüüd, ennetava enesekaitse doktriini ei võta vaoshoidmise põhimõtte autor kuulda. Kennan näeb küll Iisraelile ohtu - aga mitte otseselt USA’le. Teisalt on Iisrael aastakümneid demonstreerinud oma luurevõimet, relvastatust, sõjavõimet, suudaks ise ennetavalt tegutseda. Kennan arvab, et Iisrael olgu esimene, kes ennetavat lähenemist tarvitagu - kui on kinnitust, et oht on olemas.

Arvamusi sel teemal on palju, kindlasti keegi, isegi Pentagoni sõjahaukad ei soovi sõda, mis võiks taas Pärsia lahe piirkonna leekidesse lahmatada. Kuulates auväärse riigimehe Kennani arvamusi võib nõustuda, ameeriklase vaatevinklist. Mis aga vastuse võlgu jääb, on, et kui hoitakse vaos kedagi, teades samas aga, et toimuvad inimsusvastased kuriteod tema mõjusfääris, nagu Stalinile võimaldati Baltikumis ja mujal - kas saab moraalselt õigustada Saddami vaba voli oma riigikodanikega? Kuigi USA ei tunnistanud Balti riikide anastamist, oli ta siiski jõuetu kaitsma Balti rahva kodanikke.

Kennan arvab, et maailmas on kõikjal diktaatoreid, üks hullem kui teine. Aga see on juba globaalne realiteet. Kuid Iraagi pommitamine, sõja väljakuulutamine võib olukorda hullemaks muuta. Sõjas teadagi harva juhtub midagi plaani järgi.

Kennani palve New Yorkeris kõlas nii - arvestades tänapäeva moodsa relvastusega, selle hirmsa võimuga, mis süütuid massiliselt saab hävitada, tuleks anda igale rahu poole pürgivale ettevõtmisele eesõiguse, iga argumenti kuulata, iga rahvusvahelist tunnustatud survet Iraagile avaldada, enne kui võetakse tapper ja mõõk kätte.

Usun, et nii tuvid kui haukad peaksid kuulama mineviku tarkust, 98-aastase George Frost Kennani suust.

Märkmed: