Kreutzwaldi Kalevipojast rahvusriigini

Kui „Kevade“ õpetaja Laur lubas Tootsil vahel ka pool rehkendamise ülesannet lahendada, kui tervet ei suuda, siis juba ammu on meie kirjandusõpetajad vahel rahul ka sellega, kui koolipoiss rahvuseeposest teab vähemalt selle kuulsaid lõpuridasid:

Aga ükskord algab aega/, kus kõik piirud kahel otsal/ lausa lähvad lõkendama;/ Lausa tuleleeki lõikab
Käe kaljukammitsasta/— Küll siis Kalev jõuab koju/ Oma lastel õnne tooma,/ Eesti põlve uueks looma.

Kreutzaldi „Kalevipoeg“ pole autentsete rahvalaulude kogu, vaid kunsteepos, kuid kuulub kindlasti eesti rahvusliku riikliku mõtlemise mälestusmärkide hulka. Juba Kalevipoja sünnimomendil väitsid baltisakslased, et see eepos kujuneb eestlastele sama oluliseks kui kreeklastele on olnud läbi aegade „Ilias“. Eepos sündis ajal, mil algas rahvusliku ärkamise laine (mille üheks tugevaks märgiks on näiteks tänaseks UNESCO maailma kultuuripärandi hulka kantud laulupeod), kuid mis nende tekkeperioodil tähendas kaasaegsetele ka poole sajandi meenutamist ajast, kui Liivimaa talupojad said vabaks pärisorjusest. 1866. a. tähendas ka seda, et vabadele talupoegadele avanes võimalus luua kohalik omavalitsus valdade tasandil, millele toetudes juba pool sajandit hiljem sündis I maailmasõja tulest Euroopa 1918.a. rahvusriikide reas ka Eesti Vabariik. Rahvusriigi poliitilise ja õigusliku ideoloogia pani kirja juba uus põlvkond eestlastest teadlasi (juhtival kohal näiteks prof. Jüri Uluots), kuid kolm põlvkonda varasem Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ oli selle ideoloogia loomisel kahtlemata üks suur nurgakivi. Meie riikliku eneseväljenduse ja -usu nii kontsentreeritud väljenduseks jäävad alatiseks „Kalevipoja“ lõpuread.

Iseseisvus kultuuris

Eesti õiguse ajaloos on rahva jaoks tõeliselt murrangulistel aegadel osatud ka muidu nii kantseleilikult kuivadesse tekstidesse sisse puhuda kevadiselt romantilist vaimu, mis võiks kuuluda ka ilukirjanduse valdkonda, kuigi on täitnud kindlaid riigiõiguslikke ülesandeid. Tuletagem siin vaid meelde meie iseseisvusmanifesti sügavalt hingelisi ridu: Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks. Su üle Jumal valvaku. Ja võtku rohkelt õnnista. Mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!

Eesti riigimeestel oli, mida oma rahvale öelda. Eesti Vabariigi peaminister J. Uluots meenutas 1940.a. alguses, et kui ta 1918. a. 24. veebruari hommikul oli Peterburist Tallinna jõudnud, siis Raekoja platsil manifesti lugenud mõnelgi inimesel olnud silmis liigutuspisarad. Pole kahtlust, et inimesed võtsid neid hingeminevaid sõnu südamesse.

Kuidas olla ajaloo vääriline

Eesti tänane poliitiline kultuur teeb läbi eneseleidmise rasket teed. Väikeriigile omase kokkuhoidva poliitilise kultuuri omaksvõtt on läinud keerukamalt, kui haritlaskond aastakümme tagasi lootis. Meie silme all korratakse poliitikas pigem aastakümnete taguseid kulunud stsenaariume. Väikeriigina peaksime olema ühelt poolt oma paremaid traditsioone järgivad ja samas tõeliselt innovatiivsed. Eesti võiks välja arendada poliitilise- ja riigimudeli, mida võiksime nimetada näiteks ka ökoloogiliseks halduseks. Täna on meie riigiasjade ajamine vahel ikka väga pillavalt energiat raiskav. Meie poliitilise kultuuri mõistes kasvatuslikul eesmärgil loeksin vajalikuks, et meie poliitikud nii omavalitsustes kui ka Riigikogus annaksid ametivande, mis võiks olla tuletatud 1991. a. Põhiseadusliku Assamblee liikme ametivandest, mida loeksin samuti üheks ilusamaks õiguspoliitiliseks tekstiks, mis eesti keeles kirja pandud. Eesti ühiskond soovib, et meie poliitikud mõtleksid oma tegevuses ka pikemas dimensioonis kui täna tavaks. Põhiseadusliku Assamblee liikmed lubasid 1991. aastal: „Eesti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee liikmena annan endale aru, et minu poole vaatavad tulevad sugupõlved aegadest, mil mind enam pole. Minu tööd põhiseaduse loomisel vaeb ajalugu ja mitte kaasaeg. Astudes üle Põhiseadusliku Assamblee läve, jätan selja taha eelneva nädala päevapoliitika, seisan üksi oma südametunnistuse ees ja püüan olla ajaloo vääriline.“

Hiljuti soovitasin oma kolleegidel ja õppuritel leida veidi aega enda jaoks ning jalutada rahulikult läbi Tallinna südalinna, peatudes Eesti Panga hoone juures, kus 24. veebruaril 1918 meie Iseseisvusmanifest ette loeti; astuda siis veel mõned sammud Estonia teatri poole ja vaadata korraks endisel Maapanga hoonel paiknevat mälestustahvlit, mis meenutab meile 18. septembrit 1944, kui J. Uluotsa korraldusel pandi ametisse Otto Tiefi valitsus. Käige ära ka Pärnu mnt 23 juures, kus hiljuti avati mälestustahvel 1944. aasta 14. veebruaril selles majas oma esimest istungit pidanud Rahvuskomitee meeste tegude mälestuseks, kes meie Iseseisvusmanifesti sõnad püüdsid teha meie riikliku edasikestmise heaks, mis sel hetkel veel nende võimuses oli. Jalutuskäigu ajal tuleks mitte unustada kuulata kevadhääli. Kas meie Sisekaitseakadeemia õuel sagivad tihased on täis kevadisi toimetusi. Nad laulavad juba oma kevadlaulu. Seega, ärgem unustagem — Eesti Vabariik on mitte pakaselise talve, vaid rõõmus ja ilusasse tulevikku vaatav kevadelaps. Ütleme siis: „Ilusat kevadet Sulle, Eesti Vabariik!“

Märkmed: