Selleks, et teha parimaid otsuseid, on vaja parimat informatsiooni.

Enne, kui arst patsiendi haigusele ravi kavandab, küsitleb ta haiget tema tervisliku olukorra osas; mõõdab vererõhku, laseb teha vereproove ja röntgenipilte ning vajaduse korral veel MRI masinast läbi käia. Siis alles kavandab ta ravi, kirjutab välja retseptid; saadab patsiendi eriarsti juurde või operatsioonile.

Kui investeerija soovib oma raha mõne firma aktsiasse panna, siis laseb ta spetsialistidel hankida kõikvõimalikku informatsiooni firma kohta, enne kui ta investeerimise otsuse teeb.

Kuidas on aga lood meie maailma poliitilise olukorra mõistmisega? Me ei ela enam eraldatud külades või linnades, kus info liikus hobusõidukite või jalakäijate kaudu kord kuus või harvem. Siis polnud ka oluline muretseda oma heaolu või julgeoleku pärast.

Nüüd elame ajastul, mil info liigub sekundite vältel teisele poole maakera; mil raketid võivad üle ookeanide tuua hävitust ja surma. Kuna demokraatlikes maades on kõrgeimaks võimuks rahvas, kes oma valitud esindajate kaudu suunab oma riigi valitsuse poliitikat ja eriti välispoliitikat, siis on oluline, et rahvas oleks õigesti valgustatud olukordadest ja sündmustest, mis leiavad aset diktaatorlikes riikides, mille ambitsiooniks on vallutada oma naabreid või tervet maailma, nagu seda tegid kommunistlikud diktatuurid ja praegu teevad demokraatiavaenulikud islamiäärmuslased.

Nagu teame, on sellise informatsiooni vahendajaks meedia ajalehtede, raadio, televisiooni või interneti kaudu. Ajakirjandusteaduskondades õpetatakse tulevastele ajakirjanikele, et sündmuse reportaazh peab rajanema faktidel ja olema tõetruu. Ilmselt ei õpetata seal aga, et elu tuleb kirjeldada tasakaalustatult, mitte ainult ühest seisukohast lähtuvalt. Kui mõnes väljaandes ilmuvad nt enamuses artiklid, mis kirjeldavad eraettevõtluse varjukülgi (tööõnnetusi, suurettevõtete pankrotistumisi, keskkonna reostamist vm) ning seal ei ilmu kirjutisi üldise majanduskasvu ja sellega kaasneva elanike heaolu tõusu, uute töökohtade loomise jmt kohta, siis jääb lugejatel-kuulajatel paratamatult elust vildakas pilt. Nad hakkavad oma poliitiliste esindajate kaudu nõudma eraettevõtluse piiramist või isegi likvideerimist.

Riikide välispoliitikas on õige info hankimine äärmiselt oluline. Sellest võib oleneda sõda või rahu. Ameerika hilisem ajalugu on kujukaks näiteks sellest, kui raske on õiget teavet hankida. Ameerikas oli külma sõja ajal vist tuhandeid hästitasustatud sovetolooge, kellest teadaolevalt vähesed või isegi mitte keegi ei osanud nii kiiret N. Liidu kokkuvarisemist ette ennustada.

Saddam Hussein tappis mürgiga üle 100.000 Iraagi elaniku. ÜRO saatis Iraaki hulgaliselt inspektoreid, et Iraagi massihävitusrelvi avastada. USA vastuluure oli veendunud, et Iraagis olid need olemas. Tegelikkus oli aga erinev. Ameerika suudab satelliitide ja kaamerate kaudu avastada väikseimaidki esemeid maapinnal, kuid inimeste südametesse need ei näe. Ameerika nõrkuseks on see, et suurrahvana ei pühendata küllaldast tähelepanu teistele rahvastele ja kultuuridele. Ei õpita nende keelt ega tutvuta nende kultuuriga. Vastuluure inimtasandil on nõrk.

Need, kel on isiklikke kogemusi diktatuuridest, teavad, et viimased püsivad ainult terrori ja inimõiguste jämeda rikkumise abil. Nii on teada, et Põhja-Koreas suri hiljuti 2 miljonit inimest nälga, sest nende diktaator Kim Jong-Il tahtis endale aatomirelvi muretseda. Puna-Hiinas toimuvad jämedad inimõiguste rikkumised rezhiimi vastaste kallal. Islamiäärmuslased ja Iraani valitsuse juht on avalikult deklareerinud, et nende eesmärgiks on pühkida Iisraeli riik maapinnalt ja hävitada Ameerika tuumarünnakuga.

Pole parata — diktatuuride poolt toimepandud jubedused ja nende ohjeldamatu vaenulikkus Ameerika ja demokraatliku maailma vastu on osa sellest maailmast, milles elame. See tõsiasi ei peegeldu aga vaba maailma meedia enamikus. Poliitilise korrektsuse küüsis oleva meedia aastakümnete pikkuse ajupesu tõttu pole suuremal osal inimestest enam õiget arusaamist neid ähvardavast ohust. Elatakse õndsas teadmatuses nendest õudustest, mis diktatuurides aset leiavad ja mitmete diktaatorite kavatsustest vaba maailma suhtes. See loob sobiva pinna omakasupüüdlikel poliitilistel eesmärkidel virildatud maailmapildi loomiseks. Selle asemel, et esitada toimuvast tasakaalustatud pilti, rünnatakse demokraatlikku Ameerikat ja materdatakse eraettevõtlust.

Ameerika kaotas Vietnami sõja mitte lahinguväljal, vaid koduse meedia survel, mis lõpetas sõja rahastamise Kongressi poolt. See oli suur võit kommunistlikele diktatuuridele. Sõja lõppedes algasid kommunistlike võimumeeste tapatalgud oletatavate vastaste kallal, mis nõudsid ca Umbes 3 miljonit ohvrit. See aga ei huvitanud enam vaba maailma meediat. Lõuna-Vietnamist mere kaudu põgenenuid ei võetud vastu teiste maade sadamates ja paljud uppusid. Sellele pühendas meedia teatud tähelepanu, muidugi oma süüd selles tunnistamata. Kurjus võidutses vabaduse ja demokraatia üle.

Nüüd oleme peaaegu samas olukorras. Ameerika rahva toetus Iraagi sõjale on langenud tänu enamiku meedia ja poliitiliste vastaste pidevale rünnakule president Bushi valitsuse vastu. Kahjuks ei osatud ka ette näha Iraagi elanike omavaheliste lahkhelide suurust, mis on viinud Iraagi kodusõja äärele, mida naaberriigid Iraan ja Süüria omakorda toetavad, et Ameerikat võita. See on teinud olukorra raskeks. Huvitav on jälgida, kui täpselt Ameerika vaenlased vaba maailma meediat jälgivad ja seda oma huvides kasutada püüavad. Kui Ameerika ja ta liitlased peaksid oma väed Iraagist välja tõmbama enne olukorra stabiliseerumist, siis on üsna tõenäoline, et järgneb veresaun Iraagis ja moslemifanaatikud saavad julgustust suuremate terroriaktide toimepanekuks Ameerikas ja Euroopas. Kesk-Idas taastatakse tõenäoliselt Talibani rezhiim, mis keelab hariduse naistele ja rikub muid inimõigusi.

Objektiivne ja aus meedia peaks tooma esile diktatuurides aset leidvaid jubedusi, et vaba maailma rahvas mõistaks teda ähvardavat hädaohtu. Praegune informatsiooni vahendamine annab vale pildi maailma olukorrast ja suunab demokraatlike riikide valitsusi tegema otsuseid, mis võivad viia vabaduse kaotamiseni.

Märkmed: