Me elame maailmas, kus pool inimkonda või rohkemgi elab kahjuks totalitaarse võimu all. See tähendab, et totalitaarsete maade kodanikel puuduvad põhilised inimõigused. Valitsus või valitseja võib neid suvaliselt vangistada ja hukata.

Vasakpoolne intellektuaalne eliit ja meedia demokraatlikes riikides uhkustavad sellega, et nemad seisavad inimõiguste eest ning võitlevad nõrkade ja allasurutute huvide eest. Kui see nii on, siis peaksid nad pidevalt hukka mõistma neid riike ja valitsejaid, kes oma alamate inimõigusi ahistavad. Tegelikkuses ei ole see nii. Nende rünnakuobjektiks on turumajandus ehk kapitalism ning selle võimsaim esindaja, demokraatlik Ameerika. Kui mitte Ameerika, siis vähemalt president Bush ja vabariiklased.

On raske uskuda, et too intellektuaalne eliit ja meedia ei ole teadlikud, et pool maailma elanikkonnast elab totalitaarsetes maades, kus kodanikel inimõigused puuduvad. Ilmselt on tegemist teadliku informatsiooni ja uudiste filtreerimisega. Raporteeritakse neid uudiseid, mis ühtuvad nende maailmavaatega. Milline silmakirjalikkus ja tõe moonutamine! Kuigi on olemas ka parempoolne meedia, on vasakpoolse ülekaal nii võimas, et suur osa Lääne-Euroopa, Kanada ja osa Ameerika kodanikest on häälestatud vasakpoolselt.

See ilmneb mh. pidevas tulumaksude tõusus, Euroopa majanduse kasvu kängumises ülereguleerituse tõttu, Ameerika presidendi Bushi vihkamises ja Iraagi sõja motiivide moonutamises. See ilmneb selles, et natside kuritegusid II maailmasõja ajal ei lasta unustada, mis on õige, kuid kommunistide kuritegusid inimkonna vastu, mis kaugelt ületavad natside omad, vaikitakse maha. Selle tagajärjena õitsevad kommunistlikud parteid Euroopas, kuna äärmusesse kalduvad parempoolsed parteid on üldise surve tagajärjel maha surutud.

Kui Ameerika vabastas Afganistani, võimaldades Talibani diktatuuri al elanud naistele üle hulga aja hariduse omandamist, polnud ei vasakult poolt ega feministidelt kuulda mingit rõõmusõnumit, et naiste õigused maailmas saavutasid suure võidu. Ehkki Condoleezza Rice'i asumine USA välisministri kohale kujutas endast suurt võitu nii mustanahaliste kui minoriteetide õiguste eest võitlejatele, oli vaikus vasakpoolses meedias kõrvulukustav, sest võitja oli ju vale maailmavaatega, ta oli parempoolne.

Iraagi sõjas loetakse suure huviga kokku Ameerika sõjaväe ja iraaklaste kaotusi surnute ja haavatute näol. Mingit huvi ei ilmutata aga selle vastu, et Saddam Husseini diktaatorirezhiimi ajal hukati mitusada tuhat süütut iraaklast. Ei tehta ka palju juttu sellest, et Iraagis on peale Saddam Husseini võimu alt vabastamist tekkinud ligi 100 uut ajalehte ja hulgaliselt poliitilisi parteisid. Tihti on huvipunktis hoopis mitmesuguseid relvi viibutavad terroristid, nende tekitatud plahvatused ja inimeste hukkumised. Siiski, Iraagi valimisi on vähemalt CNN üsna tasakaalukalt katnud. Siin tekib küsimus, kelle poolt need on, kes Ameerikat või president Bushi ja vabariiklasi vihkavad?

Euroopa Liit on võtnud hoiaku, et ollakse moraalselt üle Ameerikast. Vastandina Ameerikale ei usuta vägivalla kasutamist, mis omakorda kajastub selles, et kulutused sõjaväele on viidud miinimumini. Ideaalses maailmas, kus kõik riigid on demokraatlikud, on see väga õige hoiak. Kahjuks meie maailm ei ole veel sinnani jõudnud. Maailmas on vägevaid diktatuure, mis ohustavad demokraatiat ja on olemas terroristid, kelle eesmärgiks on samuti demokraatia hävitamine. Ajalugu on korduvalt näidanud, et fanaatikutega saab asju ajada vaid toore jõuga.

Külma sõja ajal garanteeris Ameerika vägede viibimine Euroopas Lääne-Euroopale vabaduse N. Liidu võimalike vallutusplaanide suhtes. Kas Euroopa on selle eest tänu väljendanud? Kui president Reagan, ignoreerides vasakpoolse meedia survet, nimetas N. Liitu „kurjuse impeeriumiks“ ja hakkas rajama strateegilist raketitõrje süsteemi, mis vasakpoolse meedia poolt Tähtede Sõjaks moonutati, viis see N. Liidu kokkuvarisemisele ja sadade miljonite inimeste pääsemisele kommunistliku terrori alt. On küsitav, kas see vabadus oleks üldse saabunud, kui vasakpoolne meedia oleks oma tahtmise saanud.

Nüüd, kus Ameerika oma liitlastega kukutas Saddam Husseini terrorirezhiimi, on vasakpoolne meedia jälle selle vastu. Ameerikat süüdistatakse imperialismis sellele vaatamata, et eesmärgiks on demokraatia jaluleseadmine Iraagis, nagu Ameerika tegi seda peale II maailmasõda Saksamaal ja Jaapanis. Vietnami sõja algusest saadik on vasakpoolne meedia käitunud väga järjekindlalt, olles alati vastu aktsioonidele, mis on maailma rahvastele toonud vabadust ja majanduslikku õitsengut.

Märkmed: