Põhilised arusaamad, mis vasakpoolseid intellektuaale ühendavad, on üldjoontes järgmised. Nad on veendunud, et parim moodus ühiskondlike ja inimestevaheliste probleemide lahendamiseks on valitsuse sekkumise kaudu. Enamikke probleeme saavat lahendada intelligentsete inimeste ja portsu tulumaksurahadega.

Nad suhtuvad umbusklikult turumajandusse — kapitalismi — ja on seetõttu vaenulikud globaliseerumise ja vabakaubanduse ning eraettevõtluse suhtes, kuigi nad ise naudivad kõrget elustandardit, mida kapitalism ka nendele toonud on. Nad pooldavad ametiühinguid, sest need kaitsevad üksikisikuid nii valitsuste kui ka eraettevõtete võimu eest. Nad eitavad vägivalda ja on veendunud, et ka kõige julmemaid diktaatoreid võib sõbralikkuse ja nende mõistusele apelleerides veenda muutuma samasugusteks tolerantseteks kui nad ise on. Nad ei usu Jumalat.

Vasakpoolsete intellektuaalide mõju demokraatlikus maailmas on tohutu. Enamik ülikoole on oma ühiskonda puudutavates õppeprogrammides nende maailmavaate omaks võtnud. Suurem osa meediast, televisioonijaamade ning ajalehtedega eesotsas on sellel liinil. Sotsiaaldemokraatlikud parteid on selle maailmavaate kandjateks, kuid ka poliitilises keskmes olevad parteid on mõningaid jooni, eriti tulumaksude osas, oma programmidesse sisse võtnud. Kuna Euroopas on ja on olnud võimul palju sotsiaaldemokraatlikke parteisid, siis pole ime, et paljudes Lääne-Euroopa maades vihatakse Ameerika Ühendriike, sest seal on turumajandusel lastud kõige vabamalt tegutseda, mis on toonud kaasa tugeva majanduskasvu ning viinud nii majanduslikult kui sõjaliselt maailma kõige tugevama riigi tekkimiseni.

Sotsialistlikud ideed, mida Lääne-Euroopa on oma majanduse juhtimiseks rakendanud, on valitsuste sekkumise kaudu majandusse ahistanud majanduslikku kasvu.

Pärast Teist maailmasõda räägiti Lääne-Saksamaa majanduslikust imest, kuna ta tänu eraettevõtluse õitsengule taastus kiiresti sõjapurustustest ja tõi kaasa majandusliku õitsengu ning sõjas kannatanud rahva elatustaseme kiire tõusu. Nüüd on Saksamaal väga raske eraettevõtetel töölisi lahti lasta, mis tabab valusalt väikeettevõtteid. Nagu teame, on väikeettevõtted tulevaste suurettevõtete taimelavaks. See mõjutab ka suuri ettevõtteid, raskendades nende reageerimist turuolukordadele, mis suurendab riski ja vähendab uute investeeringute potentsiaali.

Külma sõja ajal, kui Nõukogude Liidu propaganda pasundas, et N. Liit on rahuarmastav riik, kes iga hinna eest püüab maailmarahu hoida, leidis see demokraatlikus Läänes vastukaja. Raske on uskuda, et Läänemaailma vasakpoolsed intellektuaalid ei olnud teadlikud Gulag'idest N. Liidus, eriti peale 1972.a., kui Aleksander Solzenitsõn N. Liidust välja saadeti ja ta oma „Gulagi arhipelaagi“ teose kaudu Läänemaailmale N. Liidu tegelikku inimvaenulikkust tutvustas. Kui pärast N. Liidu kokkuvarisemist avaldati „Kommunismi must raamat“, siis võeti see vasakpoolse meedia poolt piltlikult öeldes õlakehitusega vastu.

Sellest käitumisest jääb mulje, et vasakpoolsete intellektuaalide seisukoht on, et kahju küll, et te seal Gulag'ides vaevlete, meil siin demokraatlikus Läänes on mugav ja turvaline olla ja teie huvides me ei kavatse midagi ette võtta! Mitte väga sümpaatne hoiak!

Kui USA president Ronald Reagan nimetas N. Liitu „Kurjuse impeeriumiks“ ja alustas „Strateegilist kaitseinitsiatiivi“, siis sattus ta vaba maailma vasaku tiiva turmtule alla, kes teda sõjaõhutajaks nimetas ja ta strateegilise kaitseinitsiatiivi „Tähtede sõjaks“ ümber ristis. Tänu president Reaganile vabanesid sajad miljonid inimesed kommunistliku terrori alt. See on tohutu positiivne panus inimkonnale.

Iraagi sõja suhtes olid vasakpoolsed intellektuaalid järjekindlad. Nad olid sõja vastu ja ei näidanud mingit kaastunnet Saddam Husseini terrori all elavatele iraaklastele. Nemad on vägivalla vastu ja neil on siin vabas maailmas hea ja turvaline olla! Nemad vihkavad Ameerikat, sest seal valitseb kapitalism!

Sõda on kole ja seda tuleks võimaluste piires vältida. Mõnikord aga toob sõda vaatamata sõjaohvritele kaasa suurema kasu kui kahju. On üsna tõenäoline, et Vabadussõjas langenud 3600 meest tagasid eesti rahvale vabaduse ja eesti rahva püsimise, sest 70 aasta asemel tuli 50 aastat N. Liidu terrorit ja genotsiidi kannatada.

On päris inimlik, et kui tarbida aastakümneid vasakpoolset meediat — TV, ajalehed —, siis hakkavad need ideed ka tarbijat mõjutama. Kuidas muidu seletada sotsialismi võidukäiku Euroopas ja selle mõju ka Põhja-Ameerikas?

Märkmed: