Tea, mida de Tocqueville arvaks tänasest korrast. Teoreetiliselt sõna- ja teovabadus peaks hoiduma kinnisest lähenemisest. Kuid meil kõigil on arvamus sellest, mis me ümber toimub, vaatleme ka palju kriitilisemalt kui kunagi varem ajaloos mujal toimuvat. Mitmeti mõjutab meie seisukohta, mida meietaolised - aga targemad - raadios, ajalehtedes ning eetris sündmuste kohta arvavad. Teisiti - isiklikule, loomulikule reaktsioonile saame kinnitust, et meie näeme olukorda nii nagu ta tõesti on.
Leiame tänapäeval mugavusriikide maailmavaates eest olukorra, kus puudub eneseväljenduses suurelt oluline värvide spektrum. Puuduvad tuhmhallid, sõbersinised, nukkerpruunid ja rõõmrohelised. Kus on roosad, oranzhid, punased, kollased? On olemas vaid vastandlikud must ja valge - värvusi vahele palju ei mahu. Oled kas ELi poolt või vastu. Bushi leeris või loodad Kerry'le. Harper või Martin. Manchester United või ükskõik kes teine. See viimane polegi nii naljalt võetud näide - spordifanatism on vaid üks variant "meie versus teie" maailmavaatest.
Meie praeguses tänavapildis on kirevus lobigruppide halduses. Poliitikasse värviprisma ei paista mahtuvat. Kaheparteisüsteem USAs on loonud olukorra, kus valitseb kas üks või teine maailmavaade. Tsentrismil pole enam paika - ainult konservatiivne või liberaalne suhtumine jääb määravaks.
Kui möödunud sajandil pidas rohkem ameeriklasi demokraatide partei põhimõtteid omaks kui vabariiklaste omi, siis tänaseks on USA peaaegu võrdselt polariseerunud. Vabariiklastel on kongressis ja Senatis hetkel ülekaal - nii pole aga 50 aastat olnud. Teadagi võitis Bush presidentuuri ilma et oleks saavutanud häälteenamuse. Kuid, 2000. aasta valimised olid järjest kolmandad, kus kumbki kandidaat ei saavutanud enamuse. Seda mitte ainult presidendivalimistes, vaid ka kongressi omas. Viimati oli selline olukord 1884-1892 vahemikus.
Paljuti saab süüdistada vabariiklast Newt Gingrichi, omaaegset kongressi spiikerit, kes kirjeldas demokraate igal võimalusel kui korrumpeerunud parteid. Omajagu oli tal õigus - president Clinton lõpuks küll usaldust ei väärinud. Kuid, Gingrich ja ta mõttekaaslased on süüdi selles, et erakond on tähtsam kui muu. Iga hinna eest meie.
Bushi nõunik Karl Rove, keda paljud peavad presidendi peastrateegiks, ütles hiljutises New Yorker'ile antud intervjuus, et USA poliitiline tander sarnaneb poksivõistlusega, kus väsinud oponendid taaruvad ringi keskpaigas, lootes anda lõpliku nokaudi, puhta võidu. Rove võrdles olukorda 19. sajandi lõpu aegse kriisiga. Alles siis suudeti USA kodusõja lõhedest lõplikult üle saada, ja loodi põhimõtteline koalitsioon, kuhu mahtusid tsentristid, mis pidas sisuliselt esimese ilmasõjani vastu. Kas on täna paralleele? Rove arvab, oma partei huvides, et vabariiklastel on paremad eelised olla sellise koalitsiooni juhiks, kuna demokraatide ühiskondlikud nõudmised on liialt laialihargnevad, võimatu neid kõiki majandada nii, et iga huvigrupp rahule jääks.
Arvamusi on loomulikult teisi. Ajaloolane Lewis Gould leiab 2003.a. teoses "Grand Old Party", et tänased vabariiklased on Lincolni, Theodore Roosevelti ja Eisenhoweri mõtteid hüljanud äärmusliku konservatismi huvides. Vastukajaks ajakirjanik Jules Witcover'i demokraate vaatlev raamat "Party of the People" rõhutab, et demokraatlik partei on alati majandusliku ning ühiskondliku heaolu ja õiguse eest väljas. Ajalooliselt on aga mõlemad parteid võimule pääsenud vaid siis, kui nad on suutnud tsentriste veenda oma lubadustega.
Rahvauuringud ehk gallupid on nii peenelt arenenud, kujunenud niivõrd spetsiifilisteks, et rahva reaktsioon on koheselt teada. Mitmeti otsustavad kandidaadid gallupite põhjal, mida ütelda, lubada, selmet seisukohta loogiliselt arendada. Võit on niisiis tähtsam kui valitsemine, lubaduste täitmine. Kahtlemata on parim näide sellest lähenemisest olemas siin, Kanadas, kus nii McGuinty kui Martin on kuulamas pigem seda, mida rahvauuring ütleb kui partei poliitilist südametunnistust.
Selle südametunnistuse taha takerduvad tänapäeva poliitikud, kes ei oska või ei taha helge keskteega arvestada. Kuna USAs on eriti lihtne ideoloogilisi piire liivale tõmmata, siis on fenomen teravamalt nähtav seal kui siin. Ent, kui vastandlikkust ei saa kõigutada Washingtonis, kas läheb kaua, enne kui selline mõtlemine mujale valgub? USA poliitikuid jälgides, poliitilisi bestsellereid sirvides tuleb küll vahest selline hirmujudin peale.