Kommentaar: Vastandlikud arvamused — kelle on õigus?
Esmaspäeval teatas eesti press, et sügisel Prahas toimuval tippkohtumisel võtab NATO vastu pigem 5 7 kui 2-3 uut liikmesriiki. Kõnealune info pärineb NATO oma diplomaatilistest allikatest. Samas öeldakse, et kolm Balti riiki pääsevad allianssi ühekorraga ja et suure laienemise ideed toetab ka USA.
2001.a. novembri algul kiitis USA Kongressi Esindajatekoda heaks NATO laienemise seitsmesse endisesse Varssavi Pakti riiki (Läti, Leedu, Eesti, Slovakkia, Sloveenia, Bulgaaria ja Rumeenia) suure häälteenamusega, lubades neile ühtaegu julgeolekumeetmete tõstmiseks finantsabi 55,5 miljoni dollari piires.
Samas nendivad nii kommentaatorid kui ka NATO ametnikud, et alliansi laiendamise korral seitsme riigi võrra võib 26-liikmeliseks paisunud organisatsiooni töö muutuda äärmiselt keeruliseks: kõigi tähtsamate otsuste puhul on ju vaja kõigi riikide üksmeelt. Hiljuti ütles NATO pressiesindaja Ariane Quentier alliansi laienemise kohta järgmist: “Ainsad kindlad arvud, mis meil praegu on, on üks ja üheksa ehk ühinemiskutse esitatakse vähemalt ühele ja maksimaalselt üheksale maale.”
Yale’i Ülikooli professor, Clintoni valitsuse Vene poliitika kujundaja ja kunagine asevälisminister Strobe Talbott ütles intervjuus Postimehele, et ei saa täie kindlusega vastata, kas Eesti saab kutse NATOsse sel aastal. Ta kutsus eestlasi “ettevaatlikule optimismile”, mitte liigsele enesekindlusele.
Toetudes märtsi lõpul Rumeenia pealinnas Bukarestis toimunud NATO kandidaatriikide peaministrite kohtumisel USA asevälisministri Richard Armitage’i kommentaaridele, arvati 27. märtsi ajalehes New York Times, et allianss võtab vastu kõige tõenäolisemalt neli, maksimaalselt 5-6 uut liiget. Silmas peeti eeskätt Sloveeniat, Slovakkiat ja Balti riike.
Mõned USA Kongressi liikmed on nimetanud NATOt Külma sõja anakronismiks ja nad peavad üldse mõttetuks alliansi edasist laiendamist, samuti hiiglaslikke kulutusi NATO sõjamasina ülalpidamiseks (näit. vabariiklane Dana Rohrabacher Kaliforniast). Teised seevastu näevad NATOs asendamatut institutsiooni, mis aitab luua tänases rahutus maailmas stabiilsust ja tasakaalu (Doug Bereuter Nebraskast).
Albaanial, Makedoonial ja Horvaatial ei näi vähemalt praeguse tähtede seisu juures olevat mingeid shansse selles voorus NATOsse pääsemiseks. Aga see ei pruugi ka nii olla. Veel aasta tagasi olnuks idee Rumeenia ja Bulgaaria pääsemisest NATOsse tundunud naeruväärsena. Üllataval kombel on tänaseks see muutunud. Siin mängib ilmselt tähtsat rolli nende riikide geograafiline asukoht, mis pakkus USAle võimaluse kasutada Afganistani sõjas nende lennuvälju ja baase. Bulgaaria välisminister Solomon Passy märkis hiljuti, et Bulgaariast ongi juba saanud NATO liitlane, sest varem pole Bulgaaria ühelgi riigil (ka mitte N. Liidul) lubanud kasutada oma baase. 11. september 2001 on pööranud paljud asjad pea peale, sh. NATO edasise laienemise. Vene peaminister Vladimir Putin pehmendas ühtäkki oma tooni pärast USAle sooritatud terrorirünnakuid. Vene karu mõmin ja lakkamatu urin on taandunud leebeks, kergelt etteheitvaks nurinaks, mida keegi eriti tõsiselt ei võta. Meeleheaks anti Putinile vabad käed Tshetsheenias toimetamiseks ja tõrksate mägede poegade taltsutamiseks. Pealekauba sai Kreml sõnaõiguse NATOs teatud otsuste vastuvõtmisel. Ja kes teab — võibolla ühel päeval on Moskva koguni ise NATOs!?
Nii palju erinevaid ja vastandlikke arvamusi! Kellel on õigus, kes oskaks selles arvamusterägastikus juhatada kuldset keskteed? Ühe olulise sammu astusid selles suunas Eesti tipp poliitikud esmaspäeval Brüsselis, kui peaminister Siim Kallas, kaitseminister Sven Mikser ja kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts andsid Põhja Atlandi nõukogus ülevaade Eesti valmisolekust NATOga liitumiseks. Kõnealuste läbirääkimiste tulemusena peab valmima dokument, milles NATO annab oma hinnangu Eesti kui kandidaatriigi ettevalmistuste kohta alliansiga ühinemiseks. Kahjuks polnud selle lehe kokkupaneku ajaks teada, kuidas eestlastel Brüsselis läks. NATO hinnangud Eesti sõjaväe ülesehitamisele, eriti MAP-programmi raames tehtule on olnud siiani kiitvad. Ka pole valitsuse ja presidendivahetus siin muudatusi esile kutsunud. Eesti taotlused ja soovid on selged ja ühesed: pääseda võimalikult kiiresti NATOsse.
Arvamus
TRENDING
