Mõnele lugejale on jäänud mulje, nagu oleks meie leht Riia ESTOt valgustades asunud negatiivsele positsioonile ja ESTOde tuleviku suhtes võtnud koguni pessimistliku hoiaku. Kindlasti mitte! Et oma silm on kuningas ja paraku ei suuda meist keegi isegi kõige vägevama teleskoobi abil selgelt näha Atlandi vastaskaldale, pidime läbi ajama ajakirjandusest, televisioonist ja ametlikest pressiteadetest nopituga. Nii jätkame siinkohal ESTO-teemalist mõttevahetust ja kutsume teidki, lugupeetud lugejad, selles osas oma sõna sekka ütlema. Eriti teretulnud on nende arvamused, kes ise ESTOl viibisid.
ESTO 2008 Eestis?
Ajalehes Pärnu Börs 5. juulil ilmunud Urmas Hännile kirjutisest “Üheksanda ESTO kaja ulatus Pärnussegi” loeme, et Pärnu linnapeal Väino Hallikmäel oli Riiast Tallinna reisinud ja Pärnus vahepeatuse teinud väliseestlastest estolastele öelda julgustav sõnum: ta pole üldsegi päri nendega, kes väidavad, nagu oleks ESTO päevade aeg ümber. “Et nüüd oleme vaba rahvas vabal maal ning kellelgi pole enam tarvis priiuse pirdude süütamiseks kokku tulla, sest need põlevad niigi.” Veel enam, ta tuli välja üllatava ideega - korraldada ESTO 2008 Pärnus! Selle peale vallandus kuulajaskonna hulgas aplausitorm. Väljaöeldud ideele andis jumet Erik Rose, kes on elanud pool sajandit Kanadas väliseestlasena ning viimased 10 aastat taas alaliselt Eestis. Ta leidis, et linnapea poolt pakutu väärib tõsist kaalumist. Oma kahe kodumaa vahel rändamisele lõpu teinud Rose rääkis sel spontaansel kohtumisel: “Kui süda kipitab, aga juured on maas, siis on raske otsustada. Ent ärge kartke, soovitan siia väga tulla.”
Ka ESTO Rahvuskongressil puhkes arutelu järgmise ESTO võimaliku toimumiskoha üle, kuna selleks pole ükski kogukond korraldussoovi avaldanud. Räägitud on Los Angelesest, Peterburist, Tallinnast. Aga - “ESTOd ei või lõppeda, need peavad toimuma Eestis, koos Eesti riigiga ja riigi toetusel,” arvas Jüri Valge oma ettekandes. (Kes rääkis kodu- ja väliseestlasi lahutavast kuristikust?).
Tagasi IX ESTOle
8. juuli Maalehes ilmunud Sirje Pärismaa artiklis “Eestlased üle ilma said kokku Lätimaal” on kompaktne ülevaade ESTOl toimunust. Ehkki sellest oli põgusalt meie lehes juba varem juttu, vaatame veel kord ESTO programmile Maalehe ajakirjaniku abiga: “ESTOde lahutamatuks osaks on kultuuriline meelelahutus. Kõige võimsamalt oli Riias esindatud meie rahvakultuur. Eesti Rahva Muusemi Sõprade Seltsi “perenaine” Merli Kleinert tõi Kultuurkapitali toel kohale käsitööseltside esindajad, kes Suurgildi hoones töövõtteid ja oma loomingut näitasid. Pärismaa tõstab eriti esile Kihnu võimekaid naisi folklooriansamblist Kihnumua, kes lõid tantsu, laulsid ja tegid ka käsitööd.
Tartu kunstnike ja käsitööliste ühendus Antoniuse Gild tutvustas omakorda mitmeid käsitööliike. Edu saatis Võrumaa naisi, nende käsitööühistul õnnestus Riias sama palju kaupa maha müüa kui kodus terve kuuga.
Artiklis on juttu ka huvitavatest näitustest. Muuhulgas paelus autori tähelepanu Riia Ajaloomuuseumis toimunud Eesti Rahva Muuseumi näitus, mis jääb avatuks 8. augustini.
Juttu on veel traditsioonilisest ESTO valguspeost, mida hinnati ESTO kõigi aegade parimaks.
Läti rahvusooperis toimunud galakontserdi suurimaks trumbiks oli eesti balletitäht Kaie Kõrb. Ning muidugi Hirvo Surva laulupoisid.
Noortefoorumil tõdeti: väliseestlusest on võimalik aru saada vaid võõrsil elades. Bostoni Eesti seltsi esimees Jaak Juhansoo, kes rääkis, et nende selts on ainus Ameerikas, kus 75% on noored ja ka hiljuti migreerunud. On kuulda, et Chicago eesti uustulnukate arvu hinnatakse muljetavaldavale 400-le.
Urmas Hännile tõdeb samuti, et väliseestlus elab edasi, ehkki muutunud kujul. “Kuigi nüüd ei minda pakku võõrvõimu eest, on karta, et raja taga terendav kopsakas palganumber on paljudele noortele vägev peibutis,” loeme tema kirjutisest. “Kodust kaugel rügajate hulgas on aga oluline hoida kõrgel eestluse lippu. Ja üks võimalus on väsivat isamaalist vaimu turgutada ESTOdel,“ tõdeb Hännile.
ESTOd ei tohi lõppeda, need hoiavad väliseestlasi koos
Vaatamata mitmetele pessimistlikele arvamustele jäi IX ESTOlt kõlama mõte: ESTOd peavad edasi kestma. Rootsi eestlaste aktivist Peeter Luksepp arvab, et ESTO esmane funktsioon on võimaldada kohtumisi Lääne inimestele.
“Jällenägemisrõõm, kallistused, pisarad... Hallipäised prouad-härrad, kelle kohta raske öelda memmed-taadid, selleks on nad liiga soliidsed ja sarmikad. Kuid järjest ahtamaks jääb see ring. Tulevad peale noored, kel emakeelega juba raskusi,” kirjutab Pärismaa.
Baltimore’ist pärit Elmar Einberg, kes koos perega on kaasa teinud kõik ESTOd loodab samuti, et Riia ESTO ei jää viimaseks. “Neid on vaja, et koos hoida väliseestlasi, et noorem põlv teaks, kuhu nad kuuluvad,” räägib Elmar Einberg. Ta tütar lisas, et “oleme nagu lained, mis on koos, aga randuvad ükshaaval. “Kui eestlane on niisuguine rändurrahvas, las siis olla ka kokkusaamised eripaigus,” arvas ta.
Palju on räägitud sellest, et idaeestlased tunnevad end teise- või isegi kolmandajärguliste eestlastena. Kuigi ESTO on Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukogu isemajandav üritus, toetas Eesti riik seda poole miljoni krooniga, luues muu hulgas idaeestlastele osalemisvõimaluse. Kas ESTO korraldamine Peterburis aitaks seda probleemi leevendada? Või kes Lääne eestlastest läheks üldse Venemaale ESTOle? Ja lõpuks - kes seal üldse suudaks ESTOt korraldada?
Seoses Eesti taasiseseisvumisega on ESTOde fookus muutnud. Ka me vajame neid selleks, et eestlastel üle maailma säiliks side Eesti riigiga? Või hoopis selleks, et omavahel kokku saada? Tõenäoline on, ESTO peaks täitma mõlemat funktsiooni.