Möödunud aasta lõpul teatas Eesti president Toomas-Hendrik Ilves kavatsusest ellu kutsuda Eesti Mälu Instituut. Sellega seoses värskendasin mälu ja mainisin teisi sarnaseid ettevõtmisi, mis on kiratsemas (EE 7.12.2007).

1. veebruaril asutatigi Mälu Instituut. President Ilvese kohaselt on selle eesmärgiks uurida inimõiguste süstemaatilisi rikkumisi Eestis ja Eesti Vabariigi kodanike suhtes aastatel 1944–1991. Instituut saab järglaseks Lennart Meri loodud rahvusvahelisele Max Jakobsoni komisjonile, mille rahastamine lõpeb sel aastal. Uurimisel lähtutakse 1948. a. vastu võetud ÜRO põhiseaduses kasutatud inimõiguste definitsioonist, mis lubab uurida ka tagakiusamisi ja muid inimõiguste rikkumisi, mitte ainult pelgalt inimsusevastaseid kuritegusid.

Instituudi ülesehitamisel tuleb vältida politiseeritud ajaloo käsitluse loomist meie lähimineviku kohta. Riigipea ja komisjoni esimees Tiit Sepp rõhutasid, et Mälu Instituudi uurimistöö on vajalik, saamaks viha ja eelarvamusteta üle minevikust ning tulemaks toime olevikuga.

Selle kohta ütleb üks kommentaator: „Poole sajandi jooksul toimus tohutult palju asju, millest ei saanud kirjutada ja mida räägiti vaid kõige kitsamas ringis. Seni, kuni veel on mäletajaid, tuleks need keelatud mälestused kokku koguda, et saada natuke ettekujutust sellest, mis siis tegelikult toimus, mida võõrvõim ja tema käsilased Eestis tegelikult korda saatsid. Üks asi on teada enda ja oma perekonna isiklikku tragöödiat, hoopis midagi muud on näha selle õuduse kogu palet. Süsteemi, meetodeid ja täideviijaid. Ja seda, kuidas inimesi murti. Füüsiliselt ja moraalselt.“

Kohe pärast idee väljakuulutamist olid platsis kriitikud. Näiteks iseloomustas Ahto Lobjakas presidendi algatust „swiftilikult groteskse paroodiana valgustusajastu halvimatest positivistlikest ekstsessidest“ (Eesti Päevaleht 10.12.2007). Seda kommenteeriti teravalt. Naeruvääristada on kerge, palju raskem on peita aga oma tegelikke kavatsusi. Iga sarkasmi tagant vaatab välja ehmunud ja hirmunud tegelane, kes hüüab: meil on õigus tõde mitte teada! Tõde on oopium rahvale! Meil juba on ajalugu, mida meile pool sajandit õpetati – milleks seada kõik eelnev küsimärgi alla?

Lobjakas arvas ettevõtmise kreedoks, et mälu kumuleerimise (kuhjamise – toim.) käigus selginevad seaduspärasused. Nii on vist juba üksikisiku mineviku mäletamine halb, parem kui ta kõik unustaks? Selle talub veel ära, sest surelikuna viime oma mälestused hauda kaasa. On aga täiesti lubamatu, et mälestusi võiks kokku koguda, et mälu kumuleeruks. Sellega kaasneb seaduspärasuste selginemine. Asjade selginedes ei saa inimesi enam lollitada ja masse manipuleerida.

Sellest saab järeldada, et selle idee varjatud vaenlased toovad eestlastele hästi tuttavaid valedesse rüütatud pooltõdesid, millede ümberlükkamine aga ilma veel elavate kirjadeta polegi võimalik. Ainult rääkimine ei päästa eestlasi ajaloo käest ja ka valede üksteisele seletamine, lootuses aja muutumisele, ei päästa tagakiusamise hirmu käest. Hirm praegu väga suures osas Eestit valitseva endiste kommunistide nii poliitilise kui majandusliku võimu ees aga on silmnähtavalt ülisuur.

Ajalugu võib peegeldada meile tõde. Küll mitte täiuslikult, aga oma võimaluste piires – sellist, mis ei ole tõega vastuolus. Sellel on oma iluviga, ta lihtsalt ei suuda hõlmata kogu tõde. Aga panna ta sellepärast samale pulgale ajalooga, mis on rajatud valedele, mille eesmärgiks ongi kinni mätsida tõde, või seda lausa hävitada – kas see on mõistlik tegevus?

Üks kommentaator leiab, et praegu käib hämamine: tõde pole olemas, kuna me ei suuda seda absoluutse täpsusega reprodutseerida. Samuti võiks öelda: päikesetõusu pole olemas, kuna igaüks maalib sellest erisuguse pildi. Lõpliku tõe puudumine ei tähenda, et tõed on alati ja igas olukorras võrdsed. Kui üks inimene mäletab, et ta „vabastas“ ja teine, et teda „represseeriti“, siis tuleb mängu ajaloolane ning esitab oma argumendid. Kas saab narratiiv-ajaloolasi panna leppima tõdemusega, et vale ei saa olla tõde? Võiks ometi lõppeda sovetiaja olukord, et ei tohi mäletada. Eestlaste huvides on kahtlemata omariiklus ja ajalooline tõde on see, mis omariiklust soodustab, kuigi seda ei arva eestlaste vähemus, kes esindab alistujaid. Nende arvates ju suure Venemaa vastu ei saa, seepärast tuleb kahelda meie tões, panna see samale pulgale Moskva versiooniga. Katsutakse juba ette panna kahtluse alla instituudi tegevust, ei oodatagi ära tulemusi, mida võiks kritiseerida.

Mälu peidab endas ka rahva kultuuri, mida selle kaudu pärandatakse järgmistele põlvedele. Seda on juba kaua kogutud ja analüüsitud, miks ei tohi seda moevoolude või mineviku kartuse survel jätkata? Kust tulevad mälu kartjad? Võltsinguid saab paljastada, kui on allikaid. Inimesed peavad oma kogemustelood inimkonnale pärandama. Ei elata enam totalitaarriigis, kus see on keelatud.

Märkmed: