Võimu nimel on kommunistid varemgi ennast ületanud. Kui vaja, siis lähevad kirikusse palvetama, kui vaja, siis annavad klassivaenlase lipule suud. Nõukogude ajalooteadus nimetas seda partei taktikaliseks kavaluseks, normaalsed inimesed alatuseks.

Enn Soosaar ütleb: „Kurbirooniline – et mitte öelda rängemalt – oli ja on ühe jao eestlaste lipuvahetus 1940. aastal ning sellele järgnenud poolsajandi võõrvõimu teenimine paljudele meist tänapäevani.“ (Sirp, 9.01.2009).

Kuigi Eesti alistus tookord vastupanuta, ei päästnud see eestlaste paremikku. Eesti Vabariiki loeti lihtsalt ebaseaduslikuks antikommunistlikuks moodustiseks. Kui 1941. a. uus okupatsioon likvideeris ülejooksikutele rajatud süsteemi, kahetsesid mitmed oma tegu ja püüdsid jälle tagasi joosta. Näiteks ei olevat Hans Kruus suvel 1941 tahtnud lasta end evakueerida, ta uskus enamluse kokkuvarisemisse ja siirdus esialgu Lõuna-Eesti metsarikkasse rajooni, kust hävituspataljonlased ta Tallinna tõid. Siin käis ta oma endiste tuttavate ja sõprade juures ja sondeeris pinda, kas ta ei saaks maha jääda. Ta kinnitas kõikide pühakute nimel, et jätab nüüd poliitilise tegevuse igaveseks ajaks ja loobub pahempoolsusest. Teda aga ei usaldatud, ta pidi kaasa minema. Ühes perekonnas, kus ta käis päästmise palvega päev enne lahkumist, kirjutas ta külalisraamatusse: „Ave, Caesar – morituri te salutant“ (Välis-Eesti 18.8.1946).

Sõjaolukord ja viha kommunistide kuritegude taustal maksis elu ka paljudele kaasajooksikutele, kes olid seda teinud ainult verbaalselt ja võib-olla kahetsesid. 1941. a. suve kättemaksutuhinas polnud neil enam tagasiteed. Pärast Eesti taasvallutamist 1944 algas vastupidine kättemaks, kus loeti vahel süüks ainult elamist Saksa okupatsiooni ajal Eestis.

Palju lihtsam oli selle süsteemi truudel teenritel lipuvahetus Eesti taasvabanemisel, mis toimus rahulikult. Vahepealseid vabadusvõitlejaid hukka mõistnud ja represseerinud tegelastest said äkki salajased vabadusvõitlejad. Endised marksismi-leninismi lektorid jätkasid professoritena, partorgidest said juhtisikud. Algul oldi ettevaatlikud, aegamööda mindi julgemaks ja hakati üha tugevamalt halvustama tõelist vabadusvõitlust, millele taas poogiti külge fashismi ja natsismi silt.
Eesti iseseisvus pole paljude poliitikute jaoks mingi iseenesest-mõistetav nähtus, vaid pigem ajutine hälve maailmapoliitikas. Eriti okupatsiooniperioodi tegelik ajalugu tahab alles avastamist. Tuleks luua eraldi NKVD-KGB tegevuse uurimise instituut. Praegused instituudid ei jõua palju kaugemale eesmärgi püstitamisest. Pole tihti ka vajalikku majanduslikku toetust. Seda on ilmekalt näidanud repressioonide uurimine, mis siiski kõigest hoolimata on üsna palju publitseerinud. Aga ega see pole just eriti populaarne, sest kehtib tihti deviis: paneme silmad ja kõrvad kinni kõige suhtes, mis meile ei meeldi ja siis seda polegi olemas.

Suureks probleemiks, mida olen korduvalt maininud, on eestlaste vastupanu – Erna, Sinimäed, metsavendlus jm. Pole oluline, kuidas see toimus, palju olulisem on fakt, et see toimus. See ei olnud aga stalinlikku stsenaariumisse kirjutatud. Selle hukkamõistjate viha põhjus ongi see, et toimus lubamatu, et see toimunu on fakt, mida ei saa olematuks teha, et see on isegi saanud rahvusvahelise tunnustuse. On aktiveeritud ja täistuuridel tööle pandud vasakpoolsed „arvamusliidrid“ ja on aktiveeritud endine KGB agentuur. Nimelt Venemaaga sõbralike sidemete tihendamise sildi all, seejuures Eesti vastupanuliikumist II maailmasõja ajal fashismiks tituleerides.

Sel kombel püütakse luua Eestis baasi Kremli reaalseks võimuletulekuks. Tegelikult ei olegi vaja territooriumi – piisab sellest, kui naaberriikides on Venemaale sobivad valitsused. Eesti pronksmehe jama ja Georgia (Gruusia) sõja taga seisis ka soov valitsust kukutada ja oma ustavad teenrid asemele panna. Ideaaliks on Venemaa: kõik on range kontrolli all. Mis on demokraatia Vene moodi? Armeenia raadio (nõukogudeaegse anekdootide varamu) kohaselt on see olukord, kui kõik teevad seda, mida käsib juhtiv demokraat.

Enn Soosaar ütleb selle kohta, et meie Vähid, Mõisad ja teised räägivad õiget juttu: Eesti suhtumine Venemaasse peab muutuma senisest pragmaatilisemaks. Kahjuks pole keegi suutnud välja kirjutada vajalikku retsepti. Venemaad ärritada, torkida karu torkimise pärast on rumal ja naiivne. Aga rumal ja naiivne on lootus, et Eesti sammud, järeleandmised, vastutulekud muudaksid derzhaavat (suurriiki – toim.) taastava Moskva „lähivälismaa“ poliitikat (Postimees 22.10.2008).

Kasutatakse iidset strateegilist võtet ajada vaenlase jõud seesmiselt tülli, isoleerida tekkinud sisevastuolud ning lõppkokkuvõttes hävitada nõrgestatud rahvas. On juba suudetud tekitada sisemine lõhestumine ja puudub ühine visioon.

Märkmed: