Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piiri üle on aastate jooksul olnud ajakirjanduses ja mujal palju arutelusid. Neid on põhjustanud Vene Föderatsiooni poolt Tartu rahulepinguga kokkulepitud Eesti territooriumist Vene piiriäärsete maa-alade okupeerimine ja nende liitmine Vene Föderatsiooniga. Aktsioon on olnud ühepoolne uue piiri määramine. Mingisugune lepe on nende kahe riigi vahel saavutatud, kuid Venemaa seab leppe allakirjutamisele mitmeid omapoolseid tingimusi, mida saab tõlgendada väljapressimisena.

Juba üksinda sel põhjusel tuleks Eestil nõuda allakirjutamist ootava piirilepingu muutmist.

Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga (EL) on Eesti idapiir ka EL-i piiriks. Liidule tuleks anda piiriküsimuses kaasarääkimise õigus ja võimalus, kuna EL on kindlasti huvitatud, et tema piir Vene Föderatsiooniga oleks kaitstav. Ei ole teada, kas EL-il on ses suhtes olnud konsultatsioone.

Küsimus on, kas Eesti Riigikogul või Välisministeeriumil on piiriküsimustes otsutusõigus. Suveräänse riigi olulisteks tunnusteks on kolm põhilist komponenti: rahvas, territoorium ja avalik suveräänne võim. Iga muudatus riigi valitsemisvormis, s.o. põhiseaduse muutmises, kuulub rahvahääletusele. Nii ei peaks ka riigi territooriumi suhtes ettevõetavad muudatused olema lihtsalt Riigikogu otsustada.

Vene president on on mitmel puhul kinnitanud ja tegi seda alles hiljuti, et Vene Föderatsioon on Nõukogude Liidu (NL) õigusjärglane. Sellest järeldub, et Vene Föderatsioon on ka vastutav Nõukogude valitsuse poolt tehtud otsuste ja toimepandud kuritegude eest. Vene riigi nimi on muudetud, kuid praegu võimu juures olevad mehed on endised NL-i tegelased nii ideoloogiliselt kui ka valitsemisviisilt. Ses suhtes on vaja vaid jälgida president Vladimir Putini isevalitsuslikke samme nii välis- kui sisepoliitikas, eriti genotsiidi Tshetsheenias.

Balti riikide okupeerimine NL-i poolt sündis Saksamaa ja NL-i vahel 23. augustil 1939 vastastikuse mittekallaletungipakti juurde kuuluva salaprotokolli alusel, mitte Balti riikide vabatahtliku ühinemisega NL-iga. (Vt. „Nazi-Soviet Relations 1939-1941“. Documents from the Archives of The German Foreign Office. The Department of State (USA) 1948, lk. 78-78).

Tartu Ülikooli demograafia dotsent, geograafiakandidaat Ott Kurs on avaldanud ajakirjas Akadeemia artikli „Eesti piirid Euroopa riikide taustal“ (Tartu, 1993. Nr. 3:451...468), milles ta käsitleb Eesti-Vene piiriküsimusi. Allpool sellest põgusaks ülevaateks mõned olulisemad katkendid.

„Kuna Eesti-Vene piir moodustab eraldusjoone Euroopa ja euraasialiku Venemaa vahel, siis peaks see olema hästi kontrollitav ning vajaduse korral ka kaitstav. Selles mõttes ei saa seda võrrelda Baltikumi teiste Euroopa riigipiiridega. Kontrollitavuse ja kaitstavuse seisukohalt võib rahvusvaheliselt tunnustatud Tartu rahu piiri pidada igati sobivaks. Annektsiooniaegne Eesti-Vene haldusjoon on aga Eestile äärmiselt ebasobiv.“

„Et Balti riikide piire on Nõukogude valitsus annektsiooniperioodil ühepoolses korras muutnud, jääb 1991. aastal taasiseseisvunud riikidel õigus nõuda piiride korrigeerimist nende riikide ja Nõukogude Venemaa vahel 1920. aastal sõlmitud rahulepingute alusel, sest sõjaeelsetel piiridel oli rahvusvaheline tunnustus, praegu kehtivatel piiridel aga vaid endise N. Liidu sisemiste halduspiiride tähendus. Kas sõjaeelsete piiride täielik taastamine on võimalik ja vajalik, otsustatakse juba läbirääkimiste käigus. Igal juhul tuleks need aga aluseks võtta.“

„Piir Narva jõest ida pool oli talituslik, sest jõgi veeteena seob ühiseks tervikuks oma mõlemad kalda alad, mida aga sageli riigipiiride kujundamisel ei arvestata, sest jõge peetakse hästi kaitstavaks strateegiliseks jooneks. Eestile Narva jõe piir vastu Venemaad ei sobi, sest see lõhub Narva linna terviklikkuse.
Teatud negatiivsest toimest ei olnud vaba ka Tartu rahuga kehtestatud piir, mis lõhkus Ingeri läänemeresoomlaste (soomlaste, isurite ja vadjalaste) asualalise terviklikkuse ning poolitas isegi mõne küla maavaldused.“

„Enne Eesti-Vene rahuläbirääkimiste algust oli kindral Johan Laidoner esitanud ingerlastele kava Lääne-Ingeri autonoomse piirkonna moodustamisest Narva-Jõesuu, Yhinmäki, Gatshina ja Narva vahelisel alal. Ettepanek lükati aga ingerlaste poolt tagasi, sest nad lootsid Soome abil saada autonoomia kogu Ingerile. Sel põhjusel Eesti pool ei tõstnudki läbirääkimistel üles Ingeri autonoomia küsimust ning lähtus piiri kujundamisel vaid oma riigi huvidest. Nende alusel läks Eesti koosseisu vaid 11 ingeri küla umbes 200 elanikuga. Rahvaloenduse andmetel elas 1934. aastal Eestis 1088 soomlast ja 841 ingerlast ehk isurit ning mõned vadjalased. Eesti-Ingeris elas ka paarsada venelast ja teist samapalju eestlast. Põhiline osa Ingeri põhiasukatest, eestlaste lähihõimlastest, jäi Venemaa piiridesse, kus neid peagi hakati represseerima. Iseseisva Eesti piirides elanud ingerlastel sellist ohtu ei olnud. Niisiis polnud Eesti idapiir etniline ning piirivööndi elanikkond koosnes Narva ja Lauga jõe alamjooksu (Ingeri) aladel soomlastest ja isuritest, mujal aga venelastest.“

Ott Kurs jätkab: „Irboska ja Laura alade korvamiseks võiks Eesti piiridesse lülitada sama suur osa Lääne-Ingerist, et selle paljukannatanud põliselanikud võiksid endale autonoomse maakonna rajada. See oleks küll vaid väike osa (2400 km) ajaloolisest Ingerist 15000 km). Praegu on seal, nii nagu mujalgi Ingeris, põliselanikke vähe, sest neile pole seni lihtsalt lubatud naasta oma esivanemate maale. Kuid ka vene asukaid on selles piirkonnas vähem kui Põhja- ja Kesk-Ingeris. Lääne-Ingeris pole ühtki linna ning leidub külluses vaba maad tagasipöörduvatele soomlastele ja isuritele. Ingerlaste õiguste taastamise ja Ingeri autonoomse maakonna moodustamise teemal on käesoleva kirjutise autor oma mõtteid avadanud mitmel korral, viimati 1992. Olen selle üles tõstnud ka ühes Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele saadetud märgukirjas ning koos ingerlaste esindajatega tema juures aset leidnud vestluses. Presiidiumi esimees suhtus asjasse igati mõistvalt ja toetavalt. 1990. aasta lõpus koostasin ka venekeelse õiendi ja kavandatava autonoomia Lääne-Ingeri skeemkaardi koos maakonna piiridega. Nimetatud materjal oli mõeldud edastamiseks Venemaa presidendile. Kuidas asjaajamine tegelikult kujunes, selle kohta siinkirjutajal andmed puuduvad. Ei ole ka teada, kuivõrd põhjalikult on Eesti-Vene läbirääkimistel käsitletud riigipiiri ning kas läbirääkimistel on osalenud ingerlaste ja setude esindajad.“

Väliseestlaste mitmed ülemaailmsed keskorganisatsioonid saaksid omapoolsete selgitustega mõjukate instantside poole pöördudes piiride probleemi soodsale lahendusele kaasa aidata. Kas seda on tehtud, pole teada. Küll on küsimuse kohta koostatud eestlaskonnale eestikeelne deklaratsioon. (Vt. ajalehes Meie Elu 12. jaanuaril 1995 ilmunud EKN, ELK ja EVVL märgukiri).

Eestlased on kahes sõjas võidelnud ja verd valanud oma iseseisvuse eest. Sõjameestele ja võitlejate ühingutele oleks nende võitluse loomulikuks jätkuks osavõtt võitlusest Eesti piiride taastamisel.

Kui Vene Föderatsioon oma suurusele ja võimule toetudes ning õigust eirates ei peaks tagasi tõmbuma endistesse piiridesse, siis tuleks Eesti Vabariigi kaartidel Vene Föderatsiooni poolt hõivatud maa-alad ära märkida: „Vene Föderatsiooni poolt okupeeritud ala“.

Arvamus

TRENDING