Nõukogude Liidus Tashkendis peeti 1979. aastal üleliiduline teaduslik-teoreetiline konverents „Vene keel on NSV Liidu rahvaste sõpruse ja koostöö keel“.

Kuigi konverentsil räägiti ka sellest, kuidas rööbiti vene keele laialdase tarvitusele võtuga arenevad tormiliselt rahvuskeeled ja kultuurid, võib konverentsi soovitustest välja lugeda varjamatut püüet vähendada rahvuskeelte funktsioone. Soovitati hakata õpetama kõrgkoolides mõnd ühiskonnateadust vene keeles ning õpetada vene keelt teiste, vähem tähtsate õppeainete arvel. Vene keeles soovitati kirjutada kursuse- ja diplomitöid, ettekandeid ja referaate, arendada igakülgselt venekeelset koolivälist tegevust. Lasteaiakasvatajatel soovitati laiendada venekeelset vestluspraktikat ning aidata lapsevanematel kodus kakskeelsust arendada.

Vene keele õpetamise probleeme Eesti NSV-s valgustas tookordne ENSV haridusminister Elsa Gretshkina.

Hiljem ajakirjanduse veergudel avaldati arvamust, et mõningates Eesti NSV paikades asus liiga vähe venelasi vene keele paremaks levikuks. Nõukogude Liidu rahvuspoliitika eesmärgiks oli ühtse Nõukogude rahva kujunemine, kelle emakeeleks oli loomulikult vene keel.

Teatud määral pidurdas seda arengut eesti keele kaitseks 40 allkirjaga „Avalik kiri Eesti NSV-st“, mida võimud püüdsid serveerida Lääne eriteenistuste sepitsusena ja noorte huligaansusena.

Nõukogude Liit on kokku varisenud ja asemele tulnud demokraatiale püüdlev Venemaa. Taasiseseisvunud Eestis on tänu Nõukogude Liidu rahvuspoliitikale umbes 40%-line venekeelne vähemusrahvas.

Läänemaailma demokraatiates on olnud tavaks sulatada immigrante kohe oma ühiskonda, mistõttu riigikeelt mitteoskavad lapsed hakkavad ikkagi tavalises koolis käima. Riigikeele omandamine on vajalik selleks, et kohalikus ühiskonnas oleks võimalik omale ülalpidamist teenida ja normaalse kodanikuna uude ühiskonda rakenduda.

Eestis oli olukord juba 1923. aastal loodud kultuuriautonoomia järgi selline, et vähemusrahvustele — venelastele, sakslastele ja ka teistele olid lubatud riigi poolt ülalpeetavad omakeelsed koolid vähemalt algastmes. Praegu on Eestis olukord säärane, et on venekeelsed gümnaasiumid, kus võõrkeelena õpetatakse eesti keelt.

Osa Venemaa välispoliitikast on suunatud sellele, et nii Eestis kui Lätis nõutakse, et vene keel võetakse tarvitusele teise ametliku riigikeelena. Selle sihi taotlemiseks levitatakse maailmas alusetuid valesid kohaliku vene vähemusrahva ahistamise kohta. See on alatu ja hea näide meie kaasaja moraalipuuduse kohta.

Märkmed: