Hoian silma peal ka minu asukohamaa Taani kommentaaridel. Kuigi mainitakse Georgia (Gruusia – toim.) mitte just mõistlikku käitumist, eriti Venemaa provokatsioonide taustal, mille eesmärk pidi ju olema selge, mõistetakse üldiselt hukka Venemaa liialdatud sõjaline musklitega mängimine. Konstateeritakse, et alaväärsuskompleksist suurusehullustuseni on ainult väike samm.
Pole suurt usku Venemaa tegelikku võimsusesse, mida katsutakse propageerida retoorika kaudu. Liiga palju on kogemusi vene laevadega, mis on joobnud kaptenite ja tüürimeeste juhtimisel Taani vetes jooksnud karidele. Ka vene sõjaväelennukitega, mille piloodid ei paista tundvat Taani õhupiiri. Nad pole vist küll joobes, aga kas ei oska nad siis lugeda kaarti? Või on neile antud uued kaardid, mis võivad olla vanad? Nii pole vist palju parem lugu riigikaptenite ja tüürimeestega, kes on üha rohkem võimujoobes, mis on väga hädaohtlik narkootikum.
Enne kallaletungi on vajalik rahustada ohvreid. Putin lükkas tagasi Euroopa Liidu eesistujamaa Prantsusmaa välisministri Bernard Kouchneri väite, et Venemaa järgmine sihtmärk võib olla Ukraina. Ta kinnitas, et „me oleme ammu tunnustanud tänapäevase Ukraina piire”. (Postimees 30.08.). Venemaa lubab Baltimaades mitte kasutada jõudu oma kaasmaalaste ja kodanike kaitseks, nagu tehti seda Lõuna-Osseetias (Pm 11.09.). Vene president Dmitri Medvedev ütles, et Balti riikide mure oma julgeoleku pärast seoses Venemaa sõjategevusega Georgias on alusetu. Tema sõnul olevat see mure „fantoomjäsemete valu“. (Pm 3.09.) Selle all kannatavad pigem Venemaa praegused võimukandjad. Topeltvõimuga Putin peab ju N. Liidu lagunemist – jäsemete kaotamist – 20. sajandi suurimaks katastroofiks. N. Liidu all mõtleb ta aga Vene impeeriumi.
Ajalugu on näidanud, et rahustamine enne rünnakut on tavaline taktikaline võte, mida kasutati ka enne viimast maailmasõda. Seda kinnitasid Stalin ja Molotov Kremlis Selterile ja Reile – hiljem ka Laidonerile. Molotovi väide, et „meie väed ei sekku Eesti siseasjadesse“ ei takistanud N. Liitu mõni aeg hiljem Eestit okupeerimast ja annekteerimast. Fantoomjäsemete valu on ka Venemaa mure oma endiste kodanike pärast. Pole ju tühistatud putinlaste loosungit „Elagu Venemaa 1913. aasta piirides!“, mida pole Soome tähele pannud. Lauri Mälksoo juhib tähelepanu Venemaa soovile relvajõul oma kodanikke kaitsta. See on klassikaline impeeriumide võte kõigepealt „oma inimeste“ kaudu kunstlikult probleeme tekitada ja siis neid „lahendama“ asuda (Eesti Päevaleht 3.09.).
Vene humoristil Mihhail Zhvanetskil oli julgust satiiriprogrammis naljatada: „Vene valitsuse eesrindlik otsus anda kõikidele inimestele maakeral Vene kodakondsus (kaasaarvatud USA president), et vajadusel kaitsta nende huve… on igati kiiduväärt ja eesrindlik ja teenib ülemaailmse rahuvalve huve.“ Tema 23. novembri huumoriõhtu Estonia kontserdisaalis võib olla huvitav.
Vene meedia räägib avalikult Balti riikide likvideerimise vajadusest. Üks näide sealt: „Moskva sunnib etnokraatiaid (s.o. Balti riike) andma kõik kodanikuõigused Läti ja Eesti kodakondsuseta isikutele. Seejärel toetab ta nendes vabariikides jõudusid, millised sunnivad välja astuma NATO-st ja on Venemaaga sõlmitava liidu poolt. Selle tulemusena saab Moskva võimaluse moodustada kohapeal paralleelsed valitsused, millised vajalikul ajamomendil kutsuvad meid (Venemaad) appi võitluseks natsionalistidega.“
Venemaal defineeritakse Ida-Euroopa venelasi kui kaasmaalasi, kelle ülesandeks on kohalikus emaorganismis tekitada riiki riigis, mille lõpptulemusena olemasolev riik muutuks Venemaale seedimiskõlbulikuks ja füsioloogiliselt ühildatavaks. Probleemiks võib olla asjaolu, et nad pole järginud Putini kutset tagasipöördumiseks. N. Liidu ajal oleks see tähendanud reeturiks tembeldamist ja Siberi teekonda. Seda ei saa välistada tulevikus, sest nad on nakatatud lääne heaolu pisikutega, mida varem loeti väga hädaohtlikuks, mispärast nakatatuid tuli isoleerida.
Uutes vene kooliõpikutes tunnistatakse Poola sõjavangide tapmist NKVD poolt Katõnis, kuid „see ei olnud üksnes poliitilise otstarbekuse küsimus, aga ka vastus paljude (kümnete) tuhandete punaarmeelaste hukkumise eest Poola vangistuses pärast 1920. aasta sõda, mille algatajaks ei olnud Nõukogude Venemaa, vaid Poola”. Terrorismi ja inimsusevastaseid kuritegusid peetakse Venemaal igati normaalseteks. Stalini tegusid pole hukka mõistetud ja kommunismi kuulutamine inimsusevastaseks rezhiimiks ei tule kõne alla. Õigustused ja põhjendused on aga erinevad asjad. Põhjendada saab ka selliseid asju, mida ei saa kuidagi õigustada. Seetõttu tuleb põhjendustele suurt tähelepanu pöörata, sest need iseloomustavad mõtteviisi. Kuidas saab Eesti vastata oma paremiku likvideerimise ja küüditamise eest? Isegi sellest rääkimist peetakse pahatahtlikuks haavamiseks.
Kommentaar: Venemaa „fantoomjäsemete valu“
Arvamus
TRENDING
