Selmet keelata opositsiooni tegevus täielikult, on vaja seda nimeliselt säilitada. Kuulub see ju operatiivmängude taktika juurde. Kui keegi läheb liiga kaugele, tuleb ta aga likvideerida. See unustatakse nagunii ruttu ja on teistele hoiatuseks, nagu näiteks Anna Politkovskaja juhtum.
„Opositsiooni hääl” on suurelt osalt Kremlist juhitav, nagu näiteks raadiojaama Ehho Moskvõ kaudu, mille omanikuks on Gazprom. Selle „demokraatia“ ja energiavarustuse taustal on suudetud Euroopat panna unustama Tshetsheeniat. Euroopa Parlament keelas Brüsselis hiljuti ära fotonäituse selle sõja koledustest – ei tohi ju rikkuda Venemaa head mainet. Kui Venemaa president Vladimir Putin ja Saksa liidukantsler Angela Merkel kuulutavad, et nad on Euroopa stabiilsuse tagajad, meenutab see ka midagi muud.
Läänemere põhja plaanitava Nord Streami gaasitrassi uurimiseks oleks normaalselt võinud anda loa, esitades tingimusi. Venemaa puhul hirmutavad aga jäljed – vajaduse korral sülitatakse tingimuste peale. Läänes lähtutakse sellest, et lepingutest peetakse kinni. Kuna Gazpromi osalus on 51 %, oleks see ikka Venemaa ettevõte; ka sellega kaasnevad rannikuäärsed baasid, mis ei jätaks oma mõju avaldamata, „turvalaevadest“ rääkimata. Nn. kaasarääkimise õigus taandatakse nagunii Venemaa poolt lihtsalt tüütuks tänitamiseks, mida parimal juhul ei panda tähele, halvemal juhul aga pööratakse Eesti vastu – kas naeruvääristades või lausa süüdistades meie riiki. Üldine eesmärk on näidata Eestit mitte-usaldusväärse partnerina ja ebaõnnestunud riigina. Seda probleemi kommenteerib tabavalt Mihkel Mutt, kes muuseas mainib Jarmo Virmavirta väidet Eesti eitavast suhtumisest Venesse. See on aga ühine kõikidele riikidele, kes on olnud Venemaa meelevallas. Eestil ei ole foobia mitte Venemaa, vaid Venemaa shovinistliku tõusu ees (Postimees 5.11.).
Euroopas ei ole tegelikult Vene-vastasus moes. Oodatakse ainult Venemaa käitumist tsiviliseeritud riigina. Sama ootavad Balti riigid ja kogu endine idablokk. Aga kuni Venemaa üritab absoluutselt kõigiga käituda jõupositsioonilt, jääb püsima ka reaalsest ohust tingitud Vene-vastasus. See võiks olla Venemaale signaal sellest, et nad ise teevad maailmaga suheldes midagi valesti, mis ei lase neid võtta täisväärtusliku partnerina.
Putin on ka korduvalt rõhutanud, et välisriikides elavate venelaste kaudu tuleb mõjutada välisriikide ja ühenduste (NATO, Euroopa Liit (EL)) poliitikat. Et parim kaitse on rünnak, püüab Venemaa õigustada tema poolt toimepandud okupeerimisi ja koloniseerimist. Pole nähtavasti midagi teha, putinlased ajavad ikka oma juttu. Ükskõik, mida Eesti ja eestlased teevad, on see vale. Eestlased on nähtavasti Moskvast vaadates tülikad ülearused inimesed, kellest tuleks lahti saada, alles siis on rahu majas.
Tugevneb tendents, et USA on (nagu varemgi) paha. Kas see aga aitab leevendada eestlaste kannatusi? Kõige ohtlikumaks peetakse rahvuslasi, kes väidetavalt teenivad Moskva huve. Mida võimsamana Putin esineb, seda julgemaks lähevad tema Pika tänava sulased. On ka ebaloogiline, et paljud neist, kes panid pahaks Rüütli mineviku meenutamist, on nüüd kõige agaramad ette heitma peaminister Andrus Ansipile tema minevikku – ta tegutses ju Rüütli tookordsete kõnede kohaselt. Need kriitikud ei lepi vist sellega, et Eesti presidendiks pole enam tippkommunist ja peaministriks mitte veel plaanikomitee esimees. Kas on vaja kätte maksta pronksmehe teisaldamise eest – toetades Vene riigiduuma ja Savisaare luhtunud nõuet Ansipi tagasiastumiseks?
Vene imperialismi ilmekaks avalduseks tuleb pidada Putini hinnangut N. Liidu lagunemisele kui 20. sajandi suurimale sotsiaalsele katastroofile. Mitte sõjad ja nendes hukkunud sadakond miljonit inimest, rääkimata purustatud materiaalsetest varadest, vaid ühe ebaefektiivse impeeriumi eksistentsi lõpp. Putin ei unusta siiski, et Eesti kuulub NATOsse ja ELi. Kogu poliitilise survejutu eesmärgiks on eestlaste lõhestamine ning Kremlile meelepärase valitsuse võimuleupitamine Eestis. Siin on venelastest hädaohtlikumad tema eestlastest toetajad – eriti silmas pidades eestlaste üksmeele puudumist.
Selle kohta ütleb Peeter Kaldre, et nagu Vabadussõja eel, nii ka nüüd, hoiatavad elukogenud „mõttetargad“, et suure Venemaaga ei tohi jännata ega teda ärritada. Et ajame aga vaikselt Eesti asja Vene rüpes ning küll siis leib ja sool ikka laual on. Vahepealsed kogemused näitasid, et allaheitlikkus on esimene asi, mida suhetes Venemaaga lubada ei tohi. Kui vaid võimalus avaneb, võtab ta sult ära nii leiva kui ka soola ning tuhanded inimelud takkapihta. Ainult roosas unenäos elav inimene ei näe, et Venemaa liigub tagasi samasse mülkasse, kust 1991. aastal imekombel välja roniti (Maaleht 23.08.).