Rahvusvahelised suhted on keerulised ja küllap on õigus neil, kes väidavad, et kaasaegses euroopalikus välispoliitikas ei saa istuda nurgas ja näppida ainult oma naba. Peab arvestama ka üldiste huvidega ja teadma, et ka teistel riikidel on nende vaatevinklist huvid täiesti loomulikult olemas.

Ometi ei tohi ära unustada oma rahvuslikke huve. Siinkohal tuleks pisut jahutada nende hasarti, kes on kohe valmis Venemaaga piirilepet sõlmima — ükskõik kus ja ükskõik millal. Niipalju võiks meil ikka aega olla, et mõelda oma riigi huvidele, sest igal riigil peaksid ju need olemas olema. Üks riigi huvidest võib muidugi olla ka see, et oma huvisid maha salates teistega justkui paremini läbi saada ja seeläbi muid eesmärke saavutada. Aga milliseid eesmärke?

Vana pelg härra ees

Peamine, mis Venemaale järeleandmiste tegemisel ajaloost välja on paistnud, on lihtne soov — anname neile, mis nad tahavad, ehk jätavad meid siis rahule. Samas ei kinnita selliseid ootusi mitte miski. Üldjuhul ei vasta Venemaa teiste järeleandmisele mõistmise ja tänuga, vaid ikka uute nõudmistega. Anname tüki Eesti riigi maad ära — ega siis seepärast jäeta veel Moskvas juttu, kui tore oleks ikka kuulda siin kahte riigikeelt kõneldavat, või et äkki saaks hoopis viisavabaduse Euroopa Liiduga ja ka Eestiga.

Need nõudmised lähevad järjest valjemaks. Ja just seepärast ei saa me ennast maha salates pakkuda piirilepingut, mille järgi anname ära Petserimaa ja Narva jõe taguse ala midagi vastu küsimata. Tundub, et paljudes meist elab ikka vana pelg, et mis küll härra sellest või tollest arvab. Viimastel nädalatel on avaldatud ka arvamust, et eestlased on reeturid, sest Eesti tollased riigimehed ei lähtunud Tartu rahu sõlmides mitte Poola, Soome või Läti, vaid Eesti riigi huvidest.

Selline seisukoht sünnibki pigem alaväärsustundest — matsil ei saa olla rohkem huvisid, kui et kõht oleks täis, huvid on ikka härral! Kuidas ometi julges Jaan Poska Vene punase impeeriumi esindajatel nahka üle kõrvade tõmmata!? Küsin vastu — aga miks peaksime tahtma, et Eesti diplomaat oma riigi nimel läbirääkimisi pidades peaks vastaspoole huvisid omadest tähtsamaks?

Mida siis teha?! Kui salgame maha Tartu rahu, oleme kui „dokumentideta võõras linnas“. Muidugi on ka neid, kes sellist uut identiteeti õigeks peavad - see justkui vabastaks meid tülikast ja konflikte täis ajaloost ning annaks uue identiteedi. Nii nagu seda tehakse inimeste puhul, keda peita tahetakse või kes ennast peita tahavad. Ainult et Eesti riigil pole tarvis oma ajalugu ega otsuseid peita. Eesti riik ei vallandanud II maailmasõda ja Vabadussõjaga oli ta vastanud Venemaa rünnakule. Nii nagu ta vastas 1944.aastal Otto Tiefi valitsuse poolse neutraliteedi väljakuulutamisega. Ajaloolist järjepidavust tuleb hoida kui silmatera. Selles kontseptsioonis ei tohi teha vähimatki viga, sest juriidika on karm distsipliin — vääratad, ja oledki uppunud. Või vähemalt märg.

Erakondade ümarlaud

Et selliseid vääratusi vältida, ongi Isamaaliit kokku kutsunud eesti erakondade ümarlaua. Seal tuleks arutada nii tingimusi, mida peaksime Venemaale seadma nii ajaloosündmuste tunnistamise osas kui setude kultuuri säilimise ja Eesti Vabariigi kodanike õiguste tagamise küsimuses praegu Vene kontrolli all oleval territooriumil.

Praegu on Eesti-Vene piirilepete suhtes huvid ikka peamiselt Venemaal.

Eesti riigil pole kuhugi kiirustada. Lepet vajab teine pool oma suhete korraldamiseks Euroopa Liiduga. Meie peame mõtlema, kas kujunenud olukorras ja Vene poole meie pihta suunatud propaganda tule all lepet üldse sõlmida.

Et anda valitsuse välispoliitikale kindel alus, peaksidki rahvast esindavad erakonnad arutama, millised oleksid need rahva ja riigi huvid, mis tuleks riigikogu poolt sõnastada, kui piirileppe ratifitseerimine seal arutusele tuleb. Ja mida Venemaa peab tunnustama, et piirilepe jõustuks.

Rahvuslikud huvid

Mida Eestil Venemaalt küsida, selliseid täiesti normaalseid asju on terve rida. Elementaarsetest tagatistest on tingimus, et Venemaa peaks kindlasti vabandama Eesti okupeerimise eest ja tunnistama okupatsioonidega tekitatud kahju. Küllap oleks põhjust nõuda ka maade ja varade tagastamist Petserimaal elanud ja elavatele Eesti Vabariigi kodanikele. Ühe osa neist moodustavad setud, kelle kultuuri terviklikkuse säilimine pole võimalik omanikutundeta ja võimaluseta hoolitseda oma pärandi säilimise eest isegi siis, kui paljud ise enam teispool praegust kontrolljoont ei ela. Kas või suve veetmine isatalus ja võimalus käia sugulaste kalmudel on mingigi tagatis kultuuritraditsiooni säilimiseks. Lisaks peaksime kaitsma oma kodanike sotsiaalseid ja hariduslikke vajadusi, mille rahuldamise Vene pool peaks kindlustama.

Isamaaliidu eestvedamisel käis selline piirileppe tingimusi vaagiv ümarlaud koos ka 1995.-1996. aastal. Kuna vahepeal kadus piirileppe teema tegelikult poliitiliselt eeslavalt, polnud ka erakondadel põhjust oma positsioone täpsustada. Praegu on teema taas aktuaalne ja poliitikud peaksid diplomaatidele suuniseid andma. Liigset rabistamist nii tähtsa teemaga üks tõeline riik endale lubada ei saa. Nii et mõelgem veel rahulikult järele ja rahunegem — nagu soovitas rootslane Karlsson Katuselt. Parafraseerides seda oma parimates aastates toredat selli — rahu, ainult Tartu rahu!

Märkmed: