Pärast Eesti vormilist liitmist N. Liiduga 1940.a. lahkusid Eestist Tallinna akrediteeritud välismaa diplomaadid, kes olid olnud tunnistajaiks sellele, kuidas tegelikult toimus võimu ülevõtmine Eestis.
23. juulil 1940 esitasid Eesti, Läti ja Leedu esindajad Londonis ja Berliinis protestid N. Liidu jõhkra käitumise vastu Balti riikidega. Samasugused protestid esitati ka USA valitsusele.
USA tollane asevälisminister Summer Welles teatas seepeale, et USA ei tunnusta Balti riikide okupeerimist ja inkorporeerimist N. Liitu.
Eesti saadik Rootsis Heinrich Laretei esitas noodi Rootsi valitsusele, nõudes, et viimane keelduks tunnustamast Eesti okupeerimist. Kuna aga tollane Rootsi valitsus mängis kokku nii Saksamaa kui N. Liiduga, tunnustati Balti riikide okupatsiooni de facto augustis 1940 ja de jure 10. mail 1941. See häbiplekk on Rootsil siiani maha pesemata, ametlikku vabandust pole esitatud.
Pärast Eesti okupeerimist 17. juunil 1940 arreteeriti seal ca 200—300 inimest kuus. Enamus neist kadus jäljetult. 1940/41.a. talvel sai NKVD ülem Eestis Boriss Kumm juhendi NKVD kindralilt Serovilt, mis oli käskkirjana Nr. 001223 vastu võetud juba 11. okt. 1939. Selles nõuti Nõukogude-vastase elemendi arreteerimist ja väljasaatmist Balti riikidest, et kõrvaldada sel viisil kõik aktiivsemad ja isamaaliselt meelestatud inimesed. Sellega taheti ühtlasi hirmutada vähemaktiivset elanikkonda; vältida vastuhakku uuele võimule ning nõrgestada füüsiliselt Balti rahvaid. Et Balti riigid olid selle käskkirja vastuvõtmise ajal veel vabad, iseseisvad riigid, räägib see akt eriti nõukogude võimu küünilisusest ja jõhkrusest.
Esimene suurem küüditamise operatsioon algas 13. juunil 1941. Miilitsajaoskondadesse kokku kamandatud veoautod sõitsid öösel välja neljaliikmeliste brigaadidega, mille eesotsas oli mõni usaldusväärne kommunist, militsionäär või NKVD-lane. Nimekirjade järgi nõuti sisselaskmist küüditatavate kodudesse; pärast kiiret pakkimist sõidutati inimesed raudteejaamadesse. Seal ootasid juba ees trellitatud loomavagunid. Mehed lahutati naistest ja lastest. Vagunite täitmine ja ärasaatmine võttis aega 2—3 päeva. Esimene rong alustas Venemaa poole teed 16. juuni õhtul.
Kõige raskem oli teekonda taluda rasedatel naistel, emadel sülelastega ja haigetel. Mitmed sünnitajad ja vastsündinud surid teel; surnukehad jäeti samasse, kuna vaguniuksi ei avatud.
Küüditatuid vaevas suvises kuumuses janu, nii et isegi nälg ununes. Vaguniuksed jäid aga enamasti suletuks.
Mäletan, et meie rong siiski peatati Ülemiste ja Lagedi jaamade vahel ja naised-lapsed lasti korraks välja. Inimesed aeti aga peatselt vagunitesse tagasi; NKVD valvurid kasutasid seejuures püssipärasid. Minu emal oli kaasas neli väikest last, mu õde oli siis alles sülelaps.
Rongikoosseisud lähetati Eestist teele saatekirjadega, millel kaubana seisis kirjas „inimesed“; rongitäie veohindki oli märgitud — nimelt 96.435 rubla.
Kokku läks Narva kaudu Venemaale kolm rongikoosseisu 148 vaguniga; Irboska kaudu läks teele 7 koosseisu 348 vaguniga. Kõige rohkem inimesi suunati Novosibirski oblastisse, suur osa Kirovi oblastisse ja arvuliselt vähem lõunas asuvaisse Babinosse ja Starobekisse.
Nimekirjade kohaselt pidi Eestist küüditatama 11.157 isikut. Osadel õnnestus end varjata ja pääseda.
Tegelikuks küüditatute arvuks kujunes 10.205 isikut, neist 2018 alla 15-aastast last.
Kokku viidi Eestist aastatel 1940—41nõukogude võimude korraldusel sunnisiisil välja arreteeritutena 7926 isikut, kellest mõrvati 1950 isikut ning küüditatutena 10.205. Sõjaväeteenistusest viidi ära 5573 isikut; punaarmeesse mobiliseeritutena saadeti Venemaale 33.304 isikut. Töökohtadel arreteeriti 1853 isikut. Teadmata kadunute arvuks jäi 1101.
Kokku viidi vägisi ära 59.962 isikut, mis moodustab ca 5% Eesti elanikkonnast.
See aegumatu ja korvamatu kuritegu, mille Nõukogude okupatsioonivõim pani toime Eesti riigi ja rahva vastu jätkus poole sajandi kestel.
N. Liidu inimvaenuliku rezhiimi tegevuse tulemusena kaotas Eesti okupatsiooniaastate jooksul umbes neljandiku oma elanikkonnast, millele tuleb juurde arvata majanduslikud kahjud.
On loomulik, et praegusel Vene Föderatsioonil kui endise N. Liidu õigusjärglasel tuleks need kahjud heastada. Niisamuti, nagu seda praegu teeb Saksamaa, makstes kompenstasiooni neile Kesk-ja Ida-Euroopa elanikele, kes II maailmasõja ajal olid sunnitud tegema orjatööd Saksamaal.
Ka Venemaal oleks aeg mõelda oma võla tasumisele.
Heikki H. Tann
Stockholm
Kommentaar: Venemaa peab vabandama Eesti ees
Arvamus
TRENDING
