National Post’i kolumnist George Jonas arutles 6. jaanuari lehes hiljutiste rahvusvaheliste arengute ja nende kajastamise üle pressis.

Pealkirjastanud oma artikli: The charms of Czar Vladimir, hoiatab Jonas kõigepealt, et ajalehtedes avaldatavat ei tasu mitte alati puhta kullana võtta ning toob selle kohta näiteid New York Times’is ilmunud tendentslikest Iraani-teemalistest kirjutistest, mis on saanud „toitu“ Valge Maja infoleketest.

Järgnevalt käsitleb Jonas Venemaa teemat, küsides, kas Venemaa võiks olla sõber või vaenlane. Kui uskuda Venemaa Raudteede peadirektorit Vladimir Jakuninit, siis on Venemaa kõigi sõber. Aga kas ka eestlaste sõber? Jakunin hindab kõrgelt ja kiidab Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart, kuid ei jäta ühtki võimalust kasutamata eestlaste sarjamiseks. Tal on selleks oma põhjused, millest muidugi George Jonas pole teadlik. Jakunin elas kunagi Eestis ja käis Pärnus koolis, kus eesti koolivennad olevat talle liiga teinud – koguni noaga kallale läinud! Vana vimm näib temas pesitsevat edasi. Selle märgiks on eesti ajakirjanduse kritiseerimine ja kurikuulsa pronkssõduri jalamile pärja asetamine.
Nüüd tegeleb aga Jakunin palju tähtsamate asjadega. Hiljutises intervjuus Briti Sunday Express’ile tuli ta välja ideega rajada järgmise 10 aastaga Beringi mere alla 64-miili pikkune tunnel, mis ühendaks Venemaad Põhja-Ameerikaga ehk teisisõnu Washingtoni Vladivostokiga ja sedakaudu siis ka Moskvaga.

Jonase arvates on Jakunin lihtsalt unistaja, kuid ta meenutab, et Vene raudteede boss on peaminister Vladimir Putini suur soosik, isiklik sõber ja et neid seob ühine KGB-minevik.
Jonas võrdleb Jakunini kavatsusi Vene tsaari Peeter I omadega, kes suutis kõigi ebaõnnestumiste kiuste rajada soisele alale, Neeva jõe kaldale tõeliselt euroopaliku linna St. Petersburgi. Aga võib-olla pärineb raudteetunneli rajamise idee hoopis Vene ekspresidendilt ja praeguselt peaministrilt Vladimir Putinilt, keda venelased jätkuvalt imetlevad ja keda samuti ümbritseb Peeter I omaga võrreldav oreool?

Autor peatub järgnevalt tänase Venemaa probleemidel. Ta tsiteerib hakatuseks legendaarset Suurbritannia peaministrit Winston Churchilli, kes ütles 1939. a. oktoobris Venemaad iseloomustades, et ta ei oska ennustada, mida Venemaa võib ette võtta. „Ta [Venemaa] on nagu müstikasse mähitud mõistatus, aga võib-olla on sellel ka võti – vene rahvuslikud huvid.“ Millised võiksid need huvid olla aastal 2010? Demokraatia, suurvene shovinism, punaimpeeriumi taastamine, rahvuslik heaolu, patriotism või midagi muud?

Aga tänased venelased – on nad oma isamaa kangelaslikud kaitsjad, kartmatud dissidendid, fantastilised muusikud, andekad teadlased, ohvrivalmis hinged või hoopis vargad, joodikud, korrumpeerunud ametnikud, väiklased bürokraadid, halastamatud mafioosod? Jonas arvab, et nad on seda kõike.

Ligi 20 aastat on möödunud N. Liidu kokkuvarisemisest. Kas Venemaa liigub nüüd demokraatliku tuleviku poole, olles jätnud lõplikult maha oma autokraatliku mineviku? Ei, nõukogude aja kiratsev Venemaa on tegelikult jäänud endiseks, kuid ehtinud end kohati dekadentliku luksuse ja näilise külluslikkuse sulgedega. Moskvas viibinud kinnitavad et sealne kesklinn teeb silmad ette Pariisile, kuid selle agulid on hullemas seisus kui nõukogude ajal. Sellest auklikust metamorfoosist hoolimata vaadatakse suure nostalgiaga punaminevikku. Kui nii, siis miks oli üldse vaja lõhkuda vana süsteemi?
Jonas on veendunud, et venelased ei nuta taga mitte niivõrd oma halvasti funktsioneerinud kommunistlikku süsteemi ja selle monsterlikke ilminguid (nt gulage) kui just omaaegset N. Liitu – superriiki. Ja seal peituvad tema hinnangul ka „tsaar Vladimiri“ jumaldamise juured – nad näevad Putinis Venemaa kunagise domineerimise potentsiaalset taastajat. Mõistagi ei tule seejuures kõne alla loobumine kapitalismi õnnistustest ja hüvedest.
Venelased nõuavad enda vastu respekti, eriti oma naabritelt, sh ka eestlastelt. Kas nad on selle ära teeninud?

Eelmises lehes edastasime endise Eesti suursaadiku Mart Helme arvamuse, et Venemaa püüab impeeriumi taastamise nimel endiseid liiduvabariike sisemiselt üle võtta nn viienda kolonni (oma võrgustiku) aktiviseerimise abil ja et on vaid aja küsimus, millal see Eestis toimub.
Ka USA maineka uuringufirma Stratfor hiljutisest analüüsist selgub, et Venemaa võib üritada kunagisi N. Liidu riike uuesti enda mõjusfääri tõmmata.

Tõelised sõbrad nii ei tee, küll aga vaenlased.

Märkmed: