Kui Nõukogude Liit kokku varises, siis tekkis seal suur segadus. Kommunistlik eetika, mis õigustas tapmist, röövimist, varastamist ja valetamist, kui see kommunismi edendas, oli oma töö teinud. Paljudel inimestel oli südametunnistus kristlikus mõttes kadunud, neile oli kõik lubatud.

Ameeriklane David Satter on kirjutanud raamatu pealkirjaga „Pimedus koidikul“ (Darkness at Dawn), alapealkirjaga „Vene kuritegeliku riigi tõus“. Seal ta kirjeldab, kuidas inimesed oma positsioone ära kasutades omale „ärastasid“ endisele Nõukogude Liidule kuulunud varandust, sageli seda tehes relvajõul tugineva terrori ja väljapressimisega. Tekkisid mitmesugused maffiajõugud, kes omale varandust kokku ajasid.

Aastal 2000 oli aga Venemaa demokraatlikult valitud valitsus jõudnud niikaugele, et ähvardas suuremate „ärastajatega“ kohut käima hakata. Kahjuks oli president Jeltsini perekond kaudselt „ärastajatega“ seotud, mistõttu ta lubas teatud isikutel samme astuda, mis eelolevalt kohtuprotsessilt rahva tähelepanu eemaldas.

Nimelt oli tol korral ikka veel käimas sõda tshetsheenidega ja äsja olid aset leidnud Moskva, Volgodonski ja Buinakski linnade korterihoonetes suurte inimohvritega pommiplahvatused, mida valitsus tshetsheeni terroristide arvele pani ja hakkas selle ettekäändel Tshetsheenia pealinna Groznõid pommitama.

Samal ajal, aprillis 2000, juhtus aga Ryazani linnas sündmus, mis selgelt näitas, et tegemist ei olnud tshetsheenidega. Nimelt avastas ühe sealse korterihoone elanik võõra valge Lada auto seismas hoone ees, võõra naise ja mehega. Auto numbriplaadil oli linna kuuluvuse kood kaetud paberiga, millele oli kirjutatud kood 62, Ryazani linna kood. Millegipärast kukkus paber numbriplaadilt ära ja tuli nähtavale kood 77, Moskva linna kood. Mõned korterimaja elanikud, kes äsjaste korterihoonete pommitamise tagajärjel olid ettevaatlikuks muutunud, avastasid oma korterimaja keldrist pommi, mis oli seatud lõhkema hommikupoole ööd, mil enamik hoone elanikke oma korterites magamas olid. Tuli välja, et valge Lada kuulus Vene Riigi Julgeolekuorganitele, FSB-le.

Kui FSB enam ei suutnud eitada oma sealolekut ja seost leitud pommiga, serveeriti selline jutt, ei tegemist oli terrorismivastase harjutusega, millega testiti selle korterimaja elanike valvsust terroristide suhtes. Tõesti, kui poleks olnud valvsaid korterielanikke, oleks nad kõik varahommikul vastu taevast lennanud. Korterielanikele ja laiemale üldsusele sai aga selgeks kohutav tõdemus, et Vene riik oli valmis nende elusid ohverdama võimumeeste poliitiliseks ja majanduslikuks hüvanguks.

Võimumehed aga saavutasid oma eesmärgi. Rahva tähelepanu oli viidud Tshetsheenia konfliktile ja kohtuprotsessid maffiategelastest „ärastajate“ vastu jäid ära. Suured riigilt varastatud varad jäid nende kätte.

Nõukogude Liidu kehtimise ajal oli politsei ja julgeolekuorganisatsioonide peamiseks ülesandeks kaitsta juhtivat eliiti rahvamasside eest. See suhtumine jäi ka püsima uuel Venemaal. Väga tihti oli politsei võimumeeste poolt ära ostetud, nii et kui tavakodanik läks oma õigust nõudma, juhtus tihti, et sellega ohustas ta oma julgeolekut, sest tihti oli ju tegemist politsei äraostja poolt toime pandud ülekohtuga tavakodanikust kaebaja vastu.

Turumajanduse sildi all alustasid paljud petturid püramiidiprojekte. Kuulutati rahvale, et kui nende projekti investeerida, siis teenitakse kiiresti suurt kasumit. Projekt aga töötas nagu säärased projektid ikka, kasum investeerijatele maksti viimaste investeerijate investeeringutest. Projekti alustajate taskutesse laekusid aga suured profiidid. Paljud inimesed müüsid ära oma korterid ja andsid viimased veeringud oma hinge tagant, et kuulutatud kasumit teenida. Kui oodatud kasumid ei laekunud, mistõttu uusi investeerijaid ei tulnud küllaldaselt juurde, kukkus kogu projekt kokku ja enamus investeerijaid jäid oma rahast ilma. Äraostetud politseilt polnud mingit abi loota.

Veelgi toorem enda rikastamise ja rahva pügamise meetod oli teenistujatele teenitud palkade mittemaksmine. Mafioosod, kes olid endale suuri tööstusi „ärastanud“, müüsid tööstustes valmistatud produkte kas siseturgudele või välismaale ja panid sellest saadud raha oma tasku, kust see tihti välismaa pankadesse voolas, lihtsalt keeldudes töölistele palka maksmast. Korrumpeerunud politseist ei olnud siingi tavakodanikele abi. Inimesed püüdsid omal hinge sees hoida aiamaa saadustega ja perekonna varade müümisega.

Kõige selle tagajärjeks on ühiskonna jagunemine väikeseks ülirikaste ja suureks vaeste grupiks. Pole siis ime, et Venemaal sündivus langes suuresti, surevus tõusis, kasvasid enesetappude arv ja alkoholism.

Seda tohutut julmust ja hoolimatust kaasinimese petmisel, vajaduse korral mõrvamisel või läbi peksmisel, saab seletada selle moraalse vaakumiga, mida kommunistlik ideoloogia pikki aastakümneid tekitas. Sellega saab ka seletada suurt surevust, sest inimestel pole mingit hingelist pidet end ümbritseva eluga.

Satter ei ole mitte väga optimistlik Venemaa lähituleviku suhtes, kuigi viimastel aastatel on olnud majanduse kasvu näha. Venemaa majandus oleneb suuresti õlihindadest maailmas, kuna Venemaa on üheks suurimaks nafta tootjaks ja eksportijaks maailmas. Tänu kriminaliseeritud kohtuvõimule ei ole paljud valmis Venemaale investeerima, mida Venemaal aga hädasti tarvis on oma infrastruktuuri — maanteed, raudteed, sillad jne. korraldamiseks. Sellest tulenevalt võib juhtuda majanduslik kokkuvarisemine, kui õlihinnad peaks palju langema, mis omakorda võib kaasa tuua diktatuuri uuesti kehtestamise.

Märkmed: