Kui USA president Franklin Roosevelt pidas läbirääkimisi Jalta konverentsil 1945.a. kevadel Churchilli ja Staliniga, kus tehti otsuseid Euroopa tuleviku kohta peale II maailmasõja lõppu ja kus põhiliselt lääneliitlased loovutasid Ida- ja osa Kesk-Euroopast Stalini kommunistlikule türanniale, oli üheks tema peamiseks nõuandjaks Algeir Hiss, kes hiljem osutus kommunistlikuks agendiks. Roosevelti hoiatati Hissi suhtes, kuid ta otsustas seda mitte tähele panna.
II maailmasõja lõppedes valitses Läänemaailmas sümpaatia N. Liidu vastu, kuna viimane oli aidanud alistada natsistlikku Saksamaad. Pinnas oli soodus N. Liidule oma spionaazhivõrkude laiendamiseks, mida ka hoolega tehti. Läänes leidus siiski ka isikuid ja organisatsioone, kes kommunistlikku tegelikkust tundsid ja viimase luuretegevusele ja propagandale vastu astusid. Ka president Trumani hoiatati, et USA valitsuses on N. Liidu agente, kuid ka tema otsustas seda mitte tähele panna.
KGB ja tema eelkäijad pidasid ühendust oma agentidega välismaal telegraafi ja raadio kaudu, kasutades salakoode, mida KGB arvates oli võimatu murda. USA vastuluure suutis seda siiski teha 1940. aastatel. Kuna nii Roosevelt kui Truman ignoreerisid hoiatusi kommunistliku infiltratsiooni suhtes, siis otsustas kol. Carter Clarke, kes oli USA Armee vastuluurega tegeleva eriosakonna juhataja, et esialgu demokraatlikele presidentidele (ja pärast vist kõigile) sellest ei teatata, et KGB kood on murtud. KGB ja ta agentide vaheline infovahetus hoiti suure saladuskatte all. Seda infot ei kasutatudki kommunistlike agentide paljastamiseks, mis oleks KGB-le reetnud, et nende kood oli murtud. Selle info kogumine ja talletamine sai nimeks „Venona Projekt“.
Paljudele USA vastuluurega seotuile oli ilmne, et USA valitsuses on mitmeid N. Liidu agente. Selgus, et neid oli isegi Valges Majas, kaitseministeeriumis, välisministeeriumis ja majandusministeeriumis. Samuti teati neid olevat ajakirjanduses ja relvatööstuses. USA senaator Joe McCarthy seadis kokku senati komisjoni, mis hakkas seda olukorda uurima. Muide, tema komisjonis töötas ka Robert Kennedy, president John Kennedy vend. Kahtlusalused kutsuti komisjoni ette aru andma, kus neid vande all üle kuulati. Vist keegi neist ei tunnistanud, et ta oli nõukogude agent, kuigi mitmed siiski mõisteti süüdi, tänu olemasolevale tõendusmaterjalile ja endiste USA kompartei liikmete tunnistustele, kes olid N. Liidu tegelikkusega tutvudes oma meelt muutnud, nagu näiteks Whittaker Chambers. Süüdimõistetute hulka kuulusid Algeir Hiss, Harry Dexter White, ajakirjanik I.F. Stone jpt. Nüüd on selgunud, et agendid varastasid aatomirelvade, radarite ja raketiprogrammide saladusi, lisaks veel USA diplomaatilisi ja strateegilisi plaane.
Kahtlustatute kaitseks tõusis meediatorm eesotsas New York Times'iga. Väideti, et tegemist on süütute inimestega ja et USA kommunistid olid süütud idealistid, kuigi nüüd on selgunud, et USA Kommunistlik Partei töötas viienda kolonnina Ameerika riiklike huvide vastu. Senaator McCarthyt rünnati isiklikult ja teda nimetati fashistiks.
USA demokraatlik senaator Patrick Moynihan nõudis juulis 1995 Venona Projekti dokumentide avalikustamist. Nendest selgus, et senaator McCarthy ei läinud küllalt kaugele, sest USA valitsuses oli olnud nõukogude agente ca 300. Selgus ka, et mitmed olid McCarthy komisjoni ees vande all valetanud, eitades agendina töötamist.
Endine KGB kol. Aleksander Feklisov hooples 1997.a., et tama poolt juhitud Rosenbergide luurevõrk oli parim N. Liidu tehnoloogilise spionaazhi alal. Sinna kuulunud Joel Barr ja Alfred Sarant põgenesid N. Liitu, kus nad arendasid tehnoloogiat, mida kasutati Vietnami sõjas USA lennukite allatulistamiseks.
Kui Venona Projekti dokumendid avalikustati, mainis New York Times seda vaid põgusalt. Pole vast liialdus öelda, et vasakpoolne meedia vähemalt osaliselt töötas Ameerika riiklike huvide vastu. Ameerika-vaenulik ajakirjandus mujal maailmas järgnes New York Times'i eeskujule.
Kommentaar: Venona projekt
Arvamus
TRENDING
