Aasta lõppedes on ajakirjanduses kombeks heita pilk lähiminevikku ning meelde tuletada viimase 12 kuu olulisemaid ning määravamaid sündmusi — nii häid kui halbu. Pea igas tänavuses sellises reastamises on olemas kura käel Madriidis toimunud märtsipommitamine kui aasta negatiivsem episood, paremal äsjaste Ukraina presidendivalimiste käigus saavutatud demokraatia võidusammud.

Lühiajalise hinnangu andmine on teadagi lihtsam kui pikemas perspektiivis minevikus toimunut vaadelda, ajaloolasel on eelised, mis ajakirjanikel puuduvad.

Ajakirja Economist peatoimetaja Bill Emmott tunnistab oma raamatus „20:21 Vision — Twentieth Century Lessons for the Twenty-first Century“ seda olulist tõde. Ajaloolasele on dekaad vaid pintslitõmme suurel lõuendil, ajakirjanikule võib aasta tunduda igavikuna. Ning tõesti, aastal 2004 on maailmas juhtunud nii mõndagi, nii et mõnele tuleb üllatuseks see, et Hispaanias toimunud terrorirünnakust on möödunud pelgalt 9 kuud. Kas on võimalik koheste uudiste analüüsis või aastakokkuvõttes hinnata viimaste kuude sündmuste osatähtsust nii, et mõjutame tuleviku samme — või jääb see analüüs ajaloolaste valdkonda?

Emmott, kes peab ennast „paranoiliseks optimistiks“, oskab haruldaselt hästi mineviku poliitilisi otsuseid, majanduslikke ning keskkonnakaitse samme koos sõjaliste ning rahutoovate tulemustega paigutada sünteesi, mille raames ta esitab kaks olulist küsimust — kas Ameerika jääb maailma võimsaimaks riigiks, kes paradoksaalselt peab võimu kaudu tagama rahu; ning, kui kaua püsib kapitalism kõigi oma tugevate ja nõrkade külgedega maailma majanduse juhtiva ideoloogiana? Kas leiame mineviku võimalustest, segadustest ja pettumustest mingi mustri, mingi malli, mis lubaks ennustada noore sajandi tulevikku? Tagantjärele tarkus pakub, nagu Emmott osavalt oma raamatu pealkirjas vihjab, alati selge pildi: ähmast tulevikku saab see tarkus ainult paiguti valgustada.

Emmotti raamat ilmus 2003, selles terrorisõjale pühendunud vaatlus ei saanud loomulikult konkreetselt käsitleda ei Madriidi ega septembri Beslani pantvangikriisi ning sellele järgnenud veresauna ega seda ennustadagi — sellist kristallkuulikest pole ei ajaloolasel, ajakirjanikul või riigijuhil teadagi olemas. Raamatu kirjutamise ajal ei olnud samuti USA ning ta liitlaste väed tunginud Iraaki, küll aga oli kõikjal 2001-2002 Afganistani kampaania analüüsi ajakirjanduses. Emmott meenutab Colin Powelli doktriini, mille kohaselt peab USA-l alati olema sõjaliselt rahvusvahelistes interventsioonides lahkumisstrateegia. Powelli doktriinile on kuritahtlikult vihjanud Vladimir Putin, juhtides Ukraina presidendivalimiste ajal tähelepanu sellele, et peatsed Iraagi valimised ei ole kooskõlas USA ideaalidega.

Mitmeti on sobiv Emmotti lähenemist kaaludes just Afganistanis peatuda. Aasta 2004 positiivsete saavutuste hulka tuleb lugeda sealsed sügisesed edukad, vabad presidendivalimised. Ajaloolase perspektiivist toimus see ülikiirelt — ajakirjaniku perspektiivist aga tuleb kahelda, kas Karzai valimised tagavad stabiilsust. Seda nii Afganistanis kui teistes islamimaades.

Kahelgu mõlemad. Afganistanis mäletatakse hästi veerand sajandit tagasi alustatut ning selle pärandit on tänagi tunda. Jõululaupäeval sai 25 aastat täis sellest, kui Nõukogude Liit alustas Afganistanis oma sõda. Kolm punaarmee diviisi võtsid 24. detsembril 1979 Kabuli piirkonna lennuväljad oma võimusesse. Kolm päeva hiljem vallutasid Spetsnazi üksused tormrünnakuga Kabulis presidendi palee, mõrvates selle käigus president Hafizullah Amini, kes oli vaid kolm kuud olnud võimul.

Ajaloolased seletavad jõulukuul 1979 alustatud invasiooni ning sellele järgnenud sissisõda mitmeti. Peamiseks teguriks oli Kremli soov tugevdada Kabulis võimulolnud marksistlikku rezhiimi, mis kõikus kodusõja ning antikommunistlike väljenduste tuules. Meenutame ka, et USA president Carter tegeles sel ajal Iraanis toimunud islamirevolutsiooni tagajärgedega. Nõukogude Liidu Afganistani invasioon mõjutas tõsiselt maailma stabiilsust. Külma sõja realiteedid tähendasid siis vaid diplomaatilisi samme, mitte sõjalisi. Lääneriigid boikoteerisid 1980. aasta Moskva olümpiat, 1984. aasta Los Angelese mängud toimusid omakorda Nõukogude Liidu ning Varssavi Pakti riikide sportlasteta. Need olid siiski pigem poliitilised liivakastimängud arvestades sellega, mis Afganistanis toimus.


Võimetus sulgeda mägiriikide piire tähendas pikka verist sissisõda Afganistanis. Sõda, mis kestis Nõukogude Liidu viimaste tõmblusteni, ning mängis olulist rolli punaimpeeriumi kokkuvarisemisel, oli viimane külma sõja relvastatud ilming. Kui Iraagis on tänaseni surma saanud üle 1000 USA sõjaväelase, siis Afganistanis hukkus teadaolevatel andmetel 22.000 punaarmeelast. Miljon afgaani, valdavalt tsiviilisikud, surid dekaadipikkuse sõja tagajärjel. Ent N. Liidu kampaaniat ei saa ainult inimelude taustal hinnata. Pärast punavägede taandumist 1989.a. kadus Afganistanis poliitiline stabiilsus täielikult, mis võimaldas 1994 a. Talibani islamiäärmuslastel võimule tulla. Taliban andis omakorda Osama bin Ladeni ja ta al-Qaida rühmitusele varjupaiga, kus tänapäeva terroristid said väljaõppe.

Kokkuvõttena saab näha N. Liidu Afganistani invasiooni kui olulist sammu islamiusuliste äärmuslikkuse ja sõjakuse kasvus, mida näeme tänapäeva terroriaktides. Islamisõdurid mujalt, kes tulid oma afgaani vendadele appi, nägid N. Liidu taandumises võitu. Nende hulgast kasvas välja liik äärmuslikke islamiusu sõdureid nagu bin Laden, kes võitlevad nüüd mitte kohalikult — nagu Afganistanis —, vaid ülemaailmselt islami nimel. Tanner on USAsse, Euroopasse, Indoneesiasse, ja Beslani kuues ka tänaseks Venemaale, jõudnud.

Ajakirjanikud näevad aastakokkuvõtetes värskelt seljataha jäänud verstaposte, ajaloolased omakorda näevad kaugusesse kaduvaid tulpe ja tähiseid. Katsume inimkonnana õppust võtta, ja seetõttu on Emmotti raamatul oluline roll tulevikuvisioonide koostamisel. Ei oska keegi täpselt homset ennustada, aimata aga võime. Ehk see olekski kõige positiivsem sõnum vana aasta lõppedes, uude astudes, et suudame siiski mineviku eksisammudest õppida.

Märkmed: