Memento andmeil oli küüditatute hulgas 4320 meest, 6170 last ja 10.232 naist. Algsetesse küüditamisnimekirjadesse oli kantud koguni 9700 perekonda 31.000 liikmega. Kõige noorem küüditatu oli teadaolevalt 1-päevane beebi, kes veidi üle kuu vanusena suri teel Siberisse, ja kõige vanem 95 aastane vanamemm. Tegemist oli 1941.a. küüditamise „järje” ehk teise osaga. Juunis 1941 viidi Eestist Venemaale kokku 10.157 inimest. Paljudel õnnestus siiski põgeneda või peituda ja seeläbi küüditamisest pääseda. Neid kui „passirezhiimi rikkujaid” ähvardasid aga hiljem kopsakad trahvid või kodudest väljaajamine.
Meie lugejate hulgas pole vist eriti arvukalt neid, kes ise selle sündmuse pidid üle elama. Paljudel on aga hästi meeles 1941.a. juuniküüditamine. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad ja et aastad aitavad valusaid kogemusi summutada. Ma pole selles kindel. Olin siis vaid 4-aastane, aga kõik küüditamisega seonduv on teravalt mällu sööbinud: kodust põgenemine, lõputu veoautode mürin maanteel, keldrilakas varjumine; isegi püssipäraga sisselöödud verandaakende klirin kõlab veel kõrvus. Olime küüditatute nimekirjas ja punategelastele pinnuks silmas mitmetel põhjustel. Mäletan ka Kohila raudteejaamast läbi sõitnud küüditatute rongi, mida jälgisime emaga raudtee ülesõidu kohal. Keegi naine märkas meid ja viskas rongist välja kirjakese. Tigedate silmade ja mustade vuntsidega vangivalvur hüppas rongilt maha, korjas kirja üles ja suutis isegi liikuvale rongile tagasi hüpata.
Märtsiküüditamine oli esmajoones suunatud maaomanike ja talupere kui elulaadi vastu, küüditati nn. kulakute klassi.
„Kulaku suhtes teostasime me senini tema piiramise ja väljasuretamise poliitikat. On kätte jõudnud aeg teha selles poliitikas pööre ja likvideerida Eesti NSVs kulaklus kui klass, saates vabariigi piiridest välja kulakud ja nende perekonnad, aga samuti ka saksa okupantide käsilaste perekonnad,” teatas (EK(b)P KK sekretär Nikolai Karotamm 17. jaanuaril 1949 oma kirjas Stalinile.
Aga eesti maainimest ei suutnud keegi võõrutada tööst ega armastusest maa vastu, teda polnud kerge murda. Pr. Kallas Raplamaalt rääkis kunagi, et ta nõudis Siberisse sõitval rongil oma lastele lisatoitu. Karistuseks visati ta rongist välja, otse lumehange koos oma viie lapse ja vana emaga. Tragi perenaine oskas käredast pakasest hoolimata ehitada taigasse eluaseme ja juba mõne kuu pärast tulid kohalikud laiskvorstid imetlema tema kätetööd. Mõnekümnest kartulist sai ta sügisel rikkalikku saaki ja naaberküla naised käisid kõik ringi tema kootud kampsunites ja käpikutes.
Hindamatu väärtusega materjal
Aastaid olid nõukogude massirepressioonid okupeeritud Eestis tabuks. Arhiivimaterjalidele polnud ammugi ligipääsu. Sellest kõigest ei tohtinud rääkida, sest nagu Kristuse päevil, on ka eestlaste hulgas alati olnud äraandjaid. Ka päevikute pidamine oli Siberis keelatud. Ometi oli neid erksaid eestlasi, kes seda keelust hoolimata tegid, kogudes sel viisil objektiivset ja hindamatu väärtusega ajaloolist materjali. Paljud küüditatud on nüüd juba eakad või igavikku lahkunud. Seetõttu on eriti tänuväärne, et nende mälestusi on jäädvustatud arhiividesse, muuseumidesse, filmidesse ja raamatutesse. Tegemist on ju meie rahva ühismälu ja ajalooga. Teadlastel on aga praegu ja tulevikus võimalus seda hinnalist materjali uurida ja analüüsida. Kes teab, ehk tuleb kunagi aeg, kus selle abil saab õigustki nõuda.
1949. a. märtsiküüditamisele olid määratud perekonnad, mitte üksikisikud. Olemasolevatel andmetel suri Siberis märtsiküüditatutest vähemalt 2500 eestlast. On huvitav, et juba sel ajal kardeti, et kunagi võidakse küüditajad vastutusele võtta. Just sellest lähtuvalt olid küüditamisotsused väga segaselt ja ebamääraselt koostatud. Aga fakt on, et sunniviisiline deporteerimine on igal juhul inimsusevastane kuritegu, olgu paber ükskõik kui kavalalt vormistatud.
„Eesti, omades küüditamise ohvrina isiklikku kogemust, jääb alati seisma inimsusvastaste kuritegude vastu. See on niihästi meie inimeste kui meie riigi kui terviku ülesanne,” ütles peaminister Juhan Parts mullu märtsiküüditamise 55. aastapäeval peetud kõnes Linda kuju juures.
Nõukogude võimu kuritegelik suuraktsioon — märtsiküüditamine toimus NSVL Ministrite Nõukogu 1949. aasta 29. jaan. salajase otsuse nr. 390-138ss alusel, mis viis mitte ainult eestlased, vaid ka lätlased ja leedulased Via Dolorosale. See ränk ajalooline katsumus võiks olla baltlastele pidepunktiks ja isegi vundamendiks, eriti nüüd, kui Balti koostöö ja ühtsus näitab murenemise märke.
Nagu Kiplingi Mowgli
Ega 1950-ndate keskel Eestisse naasnutelgi kerge polnud. Eriti valuliseks kujunes laste saatus. „Kohanemine Eestis oli mulle veel raskem kui esimestel aastatel Siberis. Mõnes mõttes võin end võrrelda Kiplingi Mowgliga. (Jutt on poisist, kes kasvas üle loomade hulgas dzhunglis). Olin venestunud, eesti keelt polnud õppinud. /... / Ma ei saanud õpetajate seletustest aru, klassi ees vastamisel aga puterdasin eesti-vene segakeeles, mis ajas terve klassi naerma, mind aga veel rohkem segadusse ja piinlikkusse oma saamatuse pärast,” meenutab üks tollane õpilane.Ta jätkas õpinguid vene koolis. Oli aga ka selliseid Venemaalt naasnud noori, kelle juures nõukogulik ajuloputus oli oma eesmärgi täitnud ja kellest said hiljem Eestis komsomoli- ja muud aktivistid.
Arreteerimised, põgenemised kodumaalt ja küüditamised on rängalt mõjutanud tänase Eesti demograafilist palet. Tuhanded kaotatud inimtööaastad, hävitatud ja lahku viidud perekonnad, võõritimõistmised, sündimata lapsed, paljude noorte rikutud elu — kõik see ja palju muudki on meie rahvale kahju toonud. Kes maksab kinni kogu selle ülekohtu ja kannatused, eesti rahva Via Dolorosa teekonna hinna?
Nõukogude võim on nüüdseks minevikku jäänud. Paraku salgab ja varjab Venemaa praeguseni minevikus toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid, suvatsemata nende pärast isegi vabandada. Nagu ühes Päevalehe hiljutises juhtkirjas öeldakse, pole enam okastraate, aga tõde on jäetud endiselt okastraadi taha.