Jüri Estami ettepanek 60 aasta taguste sündmuste meenutamiseks ja talletamiseks (vt. EE võrgulehekülg) sunnib kurbusega mõtlema sellele, kui vähe meie poliitikud ja rahvajuhid tajuvad, et Eesti ja eestlaste üle aegade kestmiseks ei piisa pelgalt majanduslikust edukusest. Eesti televisioonis on olnud tagasivaateid nagu „Oli kord ENSV“ ja „Vana aja asjad“, kuid ei midagi sellest, mida meie rahvas kodus ja Siberis pidi taluma ja kuidas läänes suudeti oma rahvustunne säilitada väga pika aja jooksul.

Nõustajate soovitusi täites on meie valitsused pidanud venelaste lõimimist eesti ühiskonda tähtsamaks kui rahvustunde viljelemist. Ja sellest tulenevalt käsitleb Eesti ajakirjandus Venemaa sündmusi lausa siseriiklike uudistena. Vabariigi aastapäevale järel polnud Postimehe esiküljel silmapaistvaks teemaks aastapäeva tähistamine, vaid suur foto Vene presidendist Vladimir Putinist seoses mingi puht Venemaa sündmusega. Ühes varajasemas lehes ilmus pooleleheküljeline artikkel sellest, kuidas (Eestis elavad vene) „tüdrukud puhkasid endises imepärases pioneerilaagris“. Samal leheküljel oli ka nurgake sellest, et 60 aastat tagasi algas soomepoiste võitlustee. Taas tuli tõdeda, et kõik venelastega seonduv on tähtis ja see, mille eest ja nimel eestlased on 1940. aastast alates võidelnud, on midagi häbiväärset, millest pole sobiv rääkida. Alljärgnevalt kiri mille olen saatnud ministritele, poliitikutele ja Postimehele.

•••

Tänavu täitub 60 aastat sündmustest, millest on nii vähe räägitud ja millest ehk vägagi suurel osal eestlastest on vähesed ja võib-olla koguni väga vildakad teadmised. Ja nii peaksidki valitsus ja ajakirjandus keskenduma sel aastal 60 a. taguste sündmuste meenutamisele inimlike lootuste, läbielamiste ja pettumuste põhjal. Veel on elus inimesi, kes võivad rääkida sellest, mida loodeti, mis juhtus ja mis jäi juhtumata. Kindlasti on üle maailma asuvates arhiivides dokumente ja pilte, mis võimaldavad osalenute mälestusi täiendada ajalooliste andmetega. Aga veelgi olulisemad on kirjeldused idealismist, lootustest ja perekondlikest tragöödiatest, mis iseloomustavad aastat 1944 ning sellega alanud poole sajandi pikkust vägivalla, kannatuste, alanduste ja purunenud lootuste jada.

Artiklite seeria peaks algama ülevaatega sellest, milline oli Eesti ning kuidas üldiselt suhtuti meie ajalooliste kogemuste alusel sakslastesse ja venelastesse. Lähtudes sellest millise innuga — ja ajaloolist viha mõisnike vastu unustades — asuti kätte maksma venelastele 1940.a. toimunud piinamiste, tapmiste ja küüditamise eest ning kui energiliselt asusid pagulusse siirdunud selgitama Eestis toimunut oma asukohamaade elanikele ja valitsustele, tuleb tõdeda, et eestlaste rahvustunne ja idealism oli aastal 1939 tunduvalt kõrgem kui praegu. Ilma tolle idealistliku põhjata oleks kindlasti olnud Siberist palju vähem tagasitulijaid, palju rohkem venestumist pikkadel okupatsiooniaastatel ning vähekuuldavat Eesti vabaduse taastamise nõudmist pagulaste poolt.

Koguteose „Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas“ viimase ande lõpus olev „Sündmuste kroonika 1939- 1945“ on hea loetelu kirjeldamist vajavate olukordadest. Kindlasti tuleks lasta sündmustes osalenuil või neist teadjail jutustada:

• miks ja kuidas võitlesid saksa mundris eestlased Sinimägedes ja vabatahtlikud tagasitulnud soomepoisid Tartu rindel ning miks nende ohvrimeelsust ja võite tänased rahvajuhid häbiväärseiks peavad;
• kui palju oli siis Laskurkorpuses eesti mehi, kelle eesmärk oli — nii nagu mitukümmend aastat on raugematult seletatud — Eesti fashistidest vabastamine ning kui palju neid, kes soovisid vaid elusalt kodumaale tagasi jõuda;
• miks usuti 1944.a. sügisel, et inglise laevad on varsti Tallinna all ning jäädi selles lootuses pagulusse minemata;
• kuidas põgeneti Saksamaale ning kas põgenejad olid sakslaste sabarakud; kui mitmeid pommitamisi ja venelastele väljaandmise ähvardusi tuli neil taluda;
• kas tormisel Läänemerel riskiti eluga Rootsis rikkaks saamiseks või mindi selleks, et järgmisel kevadel koos lääneliitlaste vägedega tagasi tulla;
• mida tuli vene vägede uuesti tulekul eestlastel läbi elada;
• milliste lootustega siirduti metsadesse ja kuidas karistati neid, kes metsavendi aitasid ja millal või kui paljud hakkasid paljud uskuma et metsavennad on bandiidid:
• miks mindi purjekatel Rootsist illegaalselt Ameerika Ühendriikidesse;

Artiklite seeria võiks lõppeda ülevaatega sellest, millal lõppesid arreteerimised, jõhkrad ülekuulamised, vangide piinamised ja metsavendade võitlused ning miks sellest kõigest nüüd häbenetakse avalikult ja sangareid tunnustavalt rääkida. Vaja on selgitada miks USA ja Kanada valitsused ei pidanud saksa mundris sõdinud eestlasi natsideks ning kuidas suhtuti meie võitlejatesse nendes Euroopa riikides kus tegutsesid aktiivsed pagulaseestlaste organisatsioonid.“

Ja nagu võis arvata, ei pälvinud see pöördumine mitte ainsatki vastust ega tegu.

Toimetuselt: Käesolev artikkel kujutab endast reaktsiooni Jüri Estami artiklile

Märkmed: