Igale Ameerika koolilapsele on õpetatud, et USA esimene president George Washington ei valetanud kunagi. Kui tema mantlipärijad olnuks sama printsipiaalsed, poleks neil praegu vaja piinlikkust tunda.
Diplomaatia kaksiktornide langemine
WikiLeaks on põhjustanud diplomaatilise ja poliitilise maavärina. Itaalia välisminister Franco Frattini nimetas BBC-s esinedes seekordset dokumentide leket koguni „rahvusvahelise diplomaatia 11. septembriks“ ehk teisisõnu katastroofiliste tagajärgedega sündmuseks.
Viimastel päevadel on WikiLeaks’iga seonduvad uudised meedias valdavaks teemaks. On igati loomulik, et meedia leket kajastab, aga samas nopitakse halastamatu järjekindlusega välja kõige sensatsioonilisemad dokumendid ja lahatakse neid ülima põhjalikkusega, vahel kahjuks ka kontekstist välja rebides. Ometi peaks ajakirjandus sõeluma ja analüüsima neid materjale erapooletult ja kriitilist meelt säilitades.
BBC küsib oma foorumirubriigis Have Your Say: „Kas Wikileaks’il oli õigus salajasi dokumente avalikustada?“ Kolmapäevase seisuga pidasid 97-st vastanust kõigest neli seda lubamatuks.
30. nov. Eesti Päevalehe juhtkirjas „Diplomaatiline skandaal USA-s“ tõdetakse, et avatuse kasuks on palju erinevaid argumente; nii saadakse uut infot ja uusi teadmisi. Samas tuuakse esile näiteks asjaolu, et diplomaadid kasutavad omavahelises mitteametlikus kirjavahetuses familiaarsemat keelt. Võib arvata, et lekkimishirmu tõttu ei julge inimesed enam rääkida seda, mida nad tegelikult mõtlevad, eelistades ohutut ja mittemidagiütlevat kõnepruuki.
WikiLeaks’i asutaja Julian Paul Assange palus 27. novembril USA välisministeeriumilt andmeid, milliseid osasid tuleks dokumentidest välja jätta. Vastuseks teatas ministeeriumi jurist Harold Koh, et Assange’ga läbirääkimistesse ei astuta. Ja nii need dokumendid siis internetiavarustele jõudsid ja sõudsidki, kahjustades riikide ja inimeste huve või olles paiguti lausa ohtlikud. Nii näiteks selgub, et islamimaades töötavad lääneriikide diplomaadid on esinenud solvavate moslemitevastaste ütlustega. Teame, mis selle tagajärg võib olla.
USA saatkond võttis paljude riikide välisametkondadega (ka Eesti välisministeeriumiga) ennetavalt ühendust, et siluda Wikileaks’i paljastustega kaasneda võivat kahju.
Kaks aspekti
Küsimus hõlmab nii legaalset kui moraalset külge. WikiLeaks pole kasutanud oma materjalide hankimisel ja avalikustamisel ebaseaduslikke võtteid (küberrünnakuid, pistiseid vmt). Briti väljaande The Guardian andmetel on 3 miljonil USA ametnikul olnud juurdepääs kõnealustele dokumentidele. Piisas vaid ühest inimesest, kes oli valmis neid „varastama“ ja edastama – ükskõik millisel põhjusel. See isik rikkus muidugi ka USA seadusi. Samas ei baseeru WikiLeaks’i portaal USA-s, ka pole Julian Assange Ühendriikide, vaid hoopis Austraalia kodanik. Igal riigil on võimalik internetikasutust blokeerida, kuid see pole ju kooskõlas demokraatia põhimõtetega. President Barack Obama ütles 16. nov. 2009 Shanghais kõneldes: „Ma olen vaba interneti suur pooldaja ja olen vastu igasugustele interneti piirangutele. See sunnib mind hoolikamalt jälgima, mida ma teen, kujundab mind paremaks [riigi]juhiks ja muudab meie demokraatia tugevamaks.“
Moraalsest aspektist tuleks küsida, kas siin on tegemist ainuüksi piinlikkust ja nördimust põhjustava info lekitamisega või tõesti ohtlikuga? Kui valitsused tunnevad oma seisukohtade pärast piinlikkust, siis tuleks neil sellest teha oma järeldused ja edaspidi vaoshoitumalt käituda – võtta seda kui demokraatia kasulikku õppetundi.
Julian Paul Assange ja WikiLeaks – USA vaenlased
Nüüd on WikiLeaks’i asutajast ja peatoimetajast Julian Paul Assange’st saanud USA vaenlane. Alaska osariigi ekskuberner Sarah Palin nimetas teda kurjategijaks ja küsis, miks pole tema kinnipidamist peetud niisama tähtsaks nagu al-Qaida või Talibani juhtide tabamist. Ka Valge Maja pressisekretär Robert Gibbs nimetas CBS News saates Assange’t ja WikiLeaks’i lekkega seotud isikuid kriminaalkurjategijateks.
Miski pole siiani suutnud Assange’it peatada. Siiski tuleb tal end nüüd varjata, sest Rootsis esitati talle vägistamissüüdistus ja Interpol kuulutas ta rahvusvaheliselt tagaotsitavaks.
Saksa ajalehe Bild andmetel on WikiLeaks’i valduses 1,4 gigabaiti ülisalajast infot lääneriikide kohta ja see avalikustatakse otsekohe, kui Assange’iga peaks midagi juhtuma.
USA peaprokurör Eric Holder teatas, et Assange’i vastu on alustatud kriminaalasi spionaazhisüüdistusega.
Kummaline küll, aga mitte iga kurjategija jalge all ei põle maa, sest Ecuador, mis pole praegu just eriti soojades suhetes USA-ga, on lahkelt valmis Assange’ile pakkuma asüüli.
Keda võib praeguses maailmas veel usaldada? Kellele loota? Kes räägib tõtt ja kes mitte? Need on küsimused, mis peaksid kõiki huvitama.