Hiljuti Eesti Skautide Liidu väljaandel ilmunud 500-leheküljeline teos „Eesti skautlus 50 aastat võõrsil“ on tänuväärne lisand meie mitmetele ajalooteostele. Peatoimetaja skm. Jaan Lepp on selle kohta ise ajakirjanduses ülevaate andnud. Allpool selle juurde veel mõnda täiendavat.

Arvan, et skautluses osalejatel on igal pool põhjust heameelt tunda tehtud tööst. Paneb imestama, millise hoo ja entusiasmiga meie paguluse algaastail skautlikku tegevust alustati ja kuidas sama vaim edasi on kestnud üle paljude aastate. Küllap oli üheks salajõuallikaks esmalt skautlik liikumine ise oma kindlate aluste ja noori vaimustava tegevusega. Arvan ka, et sellele aitasid kaasa erakordsed mälestused tegevusest Eesti Vabariigi noorteorganisatsioonides jt. rahvuslikel aladel.

Eestis oli enne II maailmasõda 20.000 noorkotkast ja 8000 skauti. See oli suur arv, eriti veel siis, kui sellele lisada kodutütred ja gaidid. Võibolla selle proportsiooniga jõuti 1944.a. ka Saksamaale ja Rootsi — ühed sõjast puutumata, öösel elektrituledes säravale maale; teised sõjast purustatud riiki. Esimestele sai randumine võõrale maale pikaajaliseks viibimiseks; teisel maal jäädi aga veerevateks kivideks. Nendest veerevatest kividest said edaspidi uued eesti kogukonnad Inglismaal, USAs, Austraalias jm. Kanada eestlastest sai Saksamaa ja Rootsi kogemustega ühiskond.

Raamat toob ära palju kohti, kus skautlusega on tegeldud. Kas edu kanda ainult juhtide kontosse? Jah, aga rõhutada tuleks eriti USA tsoonis Saksamaal toimunud suuri skautliku nooruse nõupäevi, kus asju ühiselt otsustati ja neid hiljem ka teoks tehti. Oli sõjaväevõime, kes eesti skautluses nägid ka militarismi seemneid, sest juhtkonnas oli ju palju neid, kes tol ajal N. Liidu kui Lääne suurriikide sõjapartneri vastu olid võidelnud.

Teose lugemine tekitab aga ka küsimusi.

Kuidas sai jääda märkmatuks Ambergi „Laanepoegade“ lipkonna, Valga laagri lipkonna, Bambergi skautrühma ja Weissenburgi laagri salga ja neist kujunenud Põhja maleva olemasolu Põhja-Baieris? Ka pole nende poolt välja antud 7-numbrilist ajakirja pandud skautide perioodiliste trükiste nimistusse. Samas nimekirjas puudub isegi Augsburgis ilmunud ajalehe Eesti Rada lisana välja antud skautlike noorte oskuste ja ideede kogu „Põhjamaa Tähiste“ nime all. Seda kasutas kogu skautlik noorus Saksamaal.

Märkimist väärinuks seitsme esimese Eesti Metsamärgi pälvinu kursuse lõpetamine 1947, kus diplomil esines ka Skautide Rahvusvahelise Büroo direktori J. Wilsoni allkiri, sest see toimus SRB patronaazhi all. Nimesid pole. Teised lõpetasid olukordade sunnil hiljem kas Saksamaal või USAs. Ka pole raamatus andmeid Keskbüroo tänudiplomite Põhjatäht III märgi saamisest ülemeremaades. Selline info peaks ju Skautide Liidul olema.

Skaudid on olnud üle maailma seotud ka paljude ühiste rahvuslike eesmärkide saavutamisega. Oleks võinud ka selliseid küsimusi kirjeldada, kuna siin ilmneb ju skautliku nooruse panus eestlusele. Sellest oleks saanud uhke loo. Peale selle on meil nüüd olnud endisi skaute küll ministrite, kõrgemate riigiametnike, professorite ja sõjaväelaste hulgas; nad on osalenud kultuuri- ja sotsiaaltöös, majanduses jpt. valdkondades.

Irriteerivad olid Ervin Aleve ja Jaan Lepa väited, et skautide Maailmalaager Muskokas, Kanadas 1962 andis idee ka ESTO-de korraldamiseks. Soovitan lugeda Helene Johani ja prof. Karl Auna uurimusi mitmetes väljaannetes. Ka Lääneranniku Eesti Päevade ringkondadest on tulnud väiteid, et Põhja-Ameerika Eesti Päevad ja ESTO-d kasutasid nende ideed. Ja USAd on ideeandjaks peetud nende Lakewoodis peetud Eesti Mängude pärast.

Fakt on, et nii Põhja-Ameerika Eesti Päevad kui ka esimene ESTO/ÜEP 72 sündisid ikkagi otsingust muuta eestlust dünaamilisemaks sihipärase, üksteist toetava isetegevuse edendamise kaudu. Nelja P.-Am. E.P. arenguloos selgus ka, et kaugete osavõtjate arv kasvas, mis julgustasid korraldama ülemaailmset eestlaste suurkokkutulekut. Olgu lisatud ka, et I Põhja-Ameerika E.P. 1957 otsustav koosolek toimus juba 1955, I Maailmalaager Kotkajärvel aga 1962. Kas ei olnud siis hoopis nii, et Maailmalaagri mõte sündis I ja II P. Am. E. Päevadest Torontos 1957 ja New Yorgis 1960, millede eesotsas olid ka skautmasterid?!

ÜEP 72/ESTO, kohta võib öelda, et Rootsi skaudijuhtidel oli oma riigis keskne koostööd arendav roll eesti ühiskonnas ning ka Toronto ÜEP/ESTO korraldamisel. Kanadas lõid skaudid-gaidid Esto-le kaasa.

Skautide ajalooraamat jääb üle aegade kestvaks teatmeteoseks. Sellepärast ehk saab väiksemaid asju veel korrigeerida. Neid võib olla rohkemgi.

ROBERT KREEM

Selgitav vastus raamatu peatoimetajalt

Robert Kreemi kirjutis „Välis-Eesti skautluse ajalooraamatu“ kohta osutab teretulnud tähelepanu koguteosele. Seoses kirjutisega soovin esitada omalt poolt erinevaid andmeid.

Skautide arv oli aastal 1938. a. 5306 — Eesti Skautide Maleva aruanne 1. oktoobrist 1938 (EESTI SKAUT - jaanuar 1939, lk. 17). Sellesse arvulisse piiri liikmeskond ka jäi.

Koguteose koostamisel püüdsime katta skautlikku tegevust. Nii skautjuhtide ühiskondlik panus kui teened jäävad hinnata ühiskonnale.

Saksamaal algaastatel tegutsenud skautlusest on kahjuks väga vähe talletatud. Lahenduse leidsime 1962.a. ilmunud koguteoses, skm. Herbert Michelsoni ülevaates, milles kahjuks Baieri osa ei esinenud. Küll on aga nüüdses koguteoses nimetatud enam kui 600-leheküljelise „Põhjamaa Tähiste“ ilmumine (lk. 160).

Skautjuhtide teenete hindamisel esitasime ainult kõrgeima astme — Põhjatähe I järgu saanute nimekirja (64 nime). Nimetatud tänudiplomid võrduvad Põhjatähe III järguga, mille saamiseks skautjuht pidi esitama asitõendi (vt. lk. 481).

Ürituste kirjeldustes peame olema suutelised eristama ülemaailmseid üritusi näit. Põhja-Ameerika või Rootsi piirkondlikest üritustest. Nii näiteks toimus Tungalnoole suurlaager 1954 Kanada ja USA skautmalevate osavõtul, ka Saare 1958 ja Teraspoisid 1959. Rootsis toimus Rootsi-Saksamaa malevate ühisosalusel 1952.a. suurlaager. Need olid ja jäävad piirkondlikeks üritusteks kas Põhja-Ameerikas või Euroopas ja võrduvad mõisteliselt oma haarde poolest Põhja-Ameerika Eesti Päevadega.

Esimene ülemaailmne eestlaste üritus algatati Rootsist juhitud skautide Keskbüroo poolt ja Kanada malevate rakendusel. Selleks olid 1962.a. laagrid Kotkajärvel — „Maailmalaager“ ja „Ilmakaare“. Laagris osalesid eesti skautide ja gaidide malevad/üksused Rootsist, Kanadast, USAst, Saksamaalt, Austraaliast, Argentiinast ja Brasiiliast. Nende ühise ettevõtmise ja osalemisega oli see väliseestlaste esimene ülemaailmne üritus kavandatud ja ellu viidud.

Enne 1972.a. ESTO-t toimusid veel kolm ülemaailmset maailmalaagrit, nimelt 1964 Rootsis, 1967 USAs ja 1970 Saksamaal. 1972.a. ESTO päevil toimunud maailmalaager Kotkajärvel oli seega viies skautlik ülemaailmne üritus. Need üritused said teoks tänu jõulistele skaut-gaidjuhtidele ja ülemaailmsete keskorganisatsioonide „Eesti Skautide Liit“ ja „Välis-Eesti Gaidide Liit“ Keskbüroode koostööle.

Eesti Päevi (1957, 1960, 1964 ja 1968) on teose „Eestlased Kanadas“ I osas käsitletud lk. 594—610 kui Põhja-Ameerika ühisüritusi — loe Toronto ja New York. 1968.a. Eesti Päevad toimusid paralleelselt Rootsis ja New Yorgis, kuid olid kaks iseseisvat üritust erinevatel aegadel. Ülemaailmset Eesti Päeva käsitletakse „Eestlased Kanadas“ lk. 618 kus seisab, et „(PA) Eesti Päevad kulmineerusid ülemaailmseteks Eesti Päevadeks 1972.a. juulis Torontos“.

Koguteosega püüdsime jäädvustada nii tehtut kui tegijaid ja samas ka taaselustada mälestusi. Arutlused annavad võimaluse eriarusaamade selgitamiseks ja mälestuspiltide taaselustamiseks.

skm. JAAN LEPP

Märkmed: