Pole enam kahtlust selles, et Eesti, Läti ja Leedu saavad novembris Prahas kutsed liitumiseks NATOga. Washingtonis on veel mõned, kellele see ei meeldi, kuid need vaikivad. Olid ajad, kui oli raske oma artiklit tasakaalustada mõne Balti riikide pooldajaga, sest oponente oli külluses. Nüüd on lugu vastupidi. Kohe tullakse juurde naerusui ja pakutakse tervituskätt.

Isegi venelased pole enam nii lärmakad. Sellel on oma põhjus. Ameerika baltlastele öeldi Valges Majas juba rohkem kui aasta tagasi, et Venemaa pole enam probleem. Seda korrati, kui päris juhuslikult olime konverentsil julgeolekunõukogu tegelastega 10. septembri pärastlõunal – päev enne terrorirünnakut. Washington soovis tegelikult Balti riike NATO liikmeiks juba pikemat aega. See mahtus „vaba, ühtse ja demokraatliku Euro-Atlandi” rubriiki. Balti riigid olid aga alatasa USA-Vene vaheliste kõneluste teemaks.

Clintoni valitsuse aegne asevälisminister Strobe Talbott, kellega tihti kohtusime, kirjutab oma vastilmunud memuaarides, kuidas venelased järjekindlalt rõhutasid, et Balti riigid ei tohi saada NATO liikmeteks, sest need on Vene mõjusfääris jne. Nii Clinton kui Talbott lükkasid kõik sarnased pealetungid jõuliselt tagasi.

Kui algas noore Bushi ajastu, proovisid venelased ka tema kallal „Balti kaarti”. Jälle ei õnnestunud. Kui Bush nimetas oma Varssavi kõnes „NATO laienemist Balti merest Musta mereni”, oli see sõnastus umbes sama, mida Kesk- ja Ida-Euroopa koalitsioon enne presidendi Euroopa-reisi soovitas kohtumises Valge Maja julgeolekunõukoguga. Nii mitmelgi korral said Valge Maja ametnikud koalitsioonilt ideid, mis leidsid tee presidendi kõnedesse.

Peale 11. septembri terrorirünnakut, kui USAl oli vaja Moskva koostööd, tehti lõpuks kompromiss: venelased jäävad Balti riikide suhtes vait, kui saavad „uue ja parema” NATO-Vene nõukogu, mis annab neile õiguse kaasa rääkida NATO teemadel. Kuid mitte otsustes. Moskva saigi näiliselt oma tahtmise Roomas. Kuid enne peab olema kõigi NATO liikmete nõusolek, konsensus, et mingi probleem NATO-Vene nõukogusse viia. See tähendab ka Eesti, Läti ja Leedu nõusolekut, kui nad on juba NATOs.

Kui Venemaa tahab saada NATO liikmeks (mida ta ei taha, sest ta tahab ju olla riik, mis ise otsustab!), siis peab ta läbima sama kadalipu, kui seda on pidanud tegema praegused aspirandid. See tähendab — tunnustama demokraatlikke väärtusi, puhastama end korruptsioonist, looma õigusriigi koos turumajandusega, alluma igatsorti kriitikale, olema igati läbipaistev, eriti sõjanduses; täitma lõpmatud tegevuskavad (MAP) jne. NATO-Vene nõukogu piirdub peamiselt terrorismivastase võitlusega, tuumarelvade levi pidurdamisega jne., mis on põhilised USA huvid nagunii.

Samas hoiatatakse liigse optimismi eest. Latt on kõrgel, aspirandid ise võivad komistada. Öeldakse selgelt, et Ameerika baltlaste aktiivsust on vaja, et senaatorid hääletaksid „õigesti,” kui tuleb aeg liitumise ratifitseerimiseks, tõenäoliselt järgmise aasta lõpupoole.

President Bushi ülesandeks on lähemal ajal esitada kongressile läkitus, milles ta ametlikult soovitab uut NATO laienemislainet. Kongress ise on taaselustanud tugigrupi, mis oli äärmiselt suure tähtsusega 1997. a. toimunud NATO laienemise ajal. Washingtonis räägitakse, et president Bushi valitsus teeb lõpliku otsuse uute liikmete suhtes septembris või oktoobris. Kuid on küllalt „õhupalle,” mis ütlevad, et otsus Balti riikide suhtes on juba tehtud, samuti Sloveenia kohta. Probleeme olevat veel Slovakkia, Rumeenia ja Bulgaariaga. Vahepeal teeb kongressi uurimisosakond (Congressional Research Service) uued uuringud iga kandidaadi kohta. Kandidaadid ise peavad läbima veel ühe tegevusplaani (MAP) septembris. Kutsed liitumiseks esitatakse teatavate tingimustega, mida peab täitma, kui tuleb veel ühe, lõpliku tegevusplaani esitamine järgmise aasta märtsis.

CRS-i uuringud on erilise tähtsusega, sest neid kasutavad senaatorid, kui algab ratifitseerimise debatt. Vabaduse Konsolideerimisseaduse hääletus, 85:6 vastu, tõstis optimismi. Üheksast senaatorist, kes ei hääletanud, oleks vähemalt kuus poolt olnud. Võib olla tõenäoline, et nii mõnedki, kes hääletasid selle seaduse poolt, mis määras aspirantidele rahalist toetust, ei hääleta Balti riikide ratifitseerimise poolt. Samuti, osa senatist võib muutuda tuleva novembri valimiste käigus. Ühendatud Balti Ameerika Komiteel (ÜBAK/JBANC) on ees palju tööd uute senaatorite informeerimisega. Nüüd esitatakse ka saadikutekojas seaduseelnõu, mis samuti toetab NATO laienemist. Nii usun peale kaheksa-aastast tegevust selles valdkonnas, et ülaltoodud tõketele vaatamata on Balti riikide tee NATOsse avatud. Ma soovitan mitte eriti hädaldada selle üle, et kas see on ikka toosama NATO, mida oleme tundnud viis aastakümmet. Need viis aastakümmet on minevikus. On muidugi veel kindraleid, kes ikka veel sõdivad II maailmasõjas. Kuid see on ajalugu. Nüüd on uus sajand, suurtel väeosadel ja tankiüksustel pole enam strateegilist väärtust. Panus tehakse väikestele, iseseisvatele, individuaalselt hästi treenitud kiirreageerimis üksustele. Kui Balti riigid on NATOs, siis saavad ka nemad muutuste üle otsustada. President Bush kinnitas oma hiljutises kõnes Berliinis, et NATO kaitsealased põhiprintsiibid ei muutu. Mis on aga ülitähtis — USA jääb NATO kaudu Euroopasse, sest eurooplased ise pole suutelised ennast kaitsma. Kui Euroopa ja Kanada liitlased järgivad USA senati ratifitseerimisotsusele, on Eesti, Läti ja Leedu NATO liikmed järgmise aasta lõpus. Takistusi enam ei ole – kui just aspirandid ise neid ei tekita!

Märkmed: