KALLAS EDENDAS EESTI TEED NATOsse   Eesti peaminister Siim Kallase ametlik visiit Washingtoni septembri algul arendas tunduvalt Eesti suhteid Ameerika Ühendriikidega. Kohtumine President Bushiga oli erilise tähtsusega just nüüd, kus Eesti on kindlalt NATO lävepakul. Võimalused mitmete teemade arutamiseks olid soodsad ja kulgesid sõbralikus vaimus.

Eesti riigijuht sai kinnituse, et USA toetab Eesti pürgimist allianssi. Samas oli vaja Eesti poolt rõhutada, et USAl on usaldatav partner Läänemere idakaldal.  

Kuid siin ongi asja iva. Kallas oli Washingtonis ajal, mil lahkhelid USA ja Euroopa liitlaste vahel on suurenenud ja nende taustal lõõmab võimalik sõda Iraagiga. Eesti tahab saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Ühinemine mõlemaga võib toimuda peaaegu samal ajal. Aasta tagasi kinnitasid USA senaatorid, et nad pooldavad neid NATO kandidaate, kellel on parem võimalus liituda ka ELiga. 

Kuid terrorirünnak USA emamaale muutis kõik. Ühelt poolt kiirendas see NATO laienemist, sest USA vajab nüüd rohkem liitlasi. Teadagi on kommunismist vabanenud kandidaatriigid (tänu president Reaganile!) suuremad USA pooldajad kui vanad Lääne-Euroopa liitlased. Kui aga president Bush pakkus välja, et need, kes pole USA poolt, on USA vastu, tekitas see probleemi, kus kõik pidid tegema valiku.  

Niisiis pole ime, et Eesti peaminister alustas oma kõnet Balti komitee vastuvõtul Kapitooliumis siira väitega, et on hämmeldunud! Lisaks teretulnud NATO-kinnitusele sai peaminister Kallas president Bushilt pika seletuse USA välispoliitika; kahepoolsete immuniteedilepingute vajaduse; uue rahvusvahelise kriminaalkohtu; Iraagi jt. küsimuste kohta. Kindlasti jättis see Kallasele segase tunde, sest vaba Eesti valitsus ei ole niisuguste küsimustega varem tegelnud. Mingit vastust ei nõutud. Aga enne, kui sellest valesti aru saadakse, nagu oleks toimunud mingi käteväänamine, tähendas Valge Maja kohtumine ja diskussioon, et Eesti Vabariik on nüüd USAga võrdväärne liitlane maailma-areenil. 

Meie hulgas on neid — nii Eestis kui välismaal —, kes kohe-kohe arvavad, et visiit Valgesse Majja polnud midagi muud kui üliriigi surve Eestile. Kui lugeda eesti ajakirjandust, võib täheldada ameerikavastasuse ja tihti isegi lausviha kasvu Eestis. Mõned isegi nutavad taga „vana head sovetiaega“,  just nagu siis ei oleks survet olnud!!   Selline lähenemine kaasaja probleemidele on minevikusoolo. „Survet” Washingtonis tuleb aga nüüd ja tulevikus kohelda võrdväärsete riikide vestluse kontekstina. Momendil on see teataval määral rõhuv, sest esiteks — Eestis seda ei tunta ja teiseks — Eesti ei taha tekitada probleeme, mis kuidagi takistaksid liitumist NATOga. USA on praegu kahtlematult maailma kõige tähtsam ja võimsam riik ja seega on tema otsused NATOs primaarsed. Ma ei leia selles midagi iseäralikku. Võimsus ja rikkus tekitavad paratamatult kadedust, mis on üheks alaliseks vastuseks ameeriklaste endi küsimusele: „Miks nad meid nii vihkavad?” 

Nii on Kallas tõsise dilemma ees. Ta teab, mida USA tahab ja teab, mida Brüssel tahab. Kuid kõige olulisem on tal esmajoones otsustada, millised on Eesti riigi ja rahva huvid. Loodetavasti pole enam nüüd ega tulevikus vaja kõigepealt arvestada Moskva huvidega, kui ainult, siis perifeerselt. Dilemma on arusaadavalt parem kui enne II maailmasõda. Tuleviku Eesti julgeolek on NATOs, võrdväärse liitlasena. 

Eesti ees seisvate probleemide lahenduseks on vaja mitte populistlikke poliitikuid, vaid tõelisi riigimehi. Peab lootma, et nii praegune valitsus kui ka see, mis tuleb võimule järgmise aasta märtsis, on tasemel. Seda nõuab võrdväärsus maailmapoliitikas, milles nüüd osales peaminister Kallas. Rahvuskomitee hommikusöögist peaministriga ja üldistest üritustest jäi mulje, et Eesti välispoliitika on kindlates kätes. 

Arvamus

TRENDING