MILLEKS NATO EESTILE?

Ameerika eestlaste võitlus taotleda Eestile NATO liikmestaatust hakkab lõpule jõudma. Me võime vaielda detailide ja tulevikustsenaariumide üle, kuid NATO staatus on Eestile vajalik kaasaja kontekstis. Üksijäämine Venemaa piirimail oleks katastroofiline. NATOs peitub Eesti riigi ja rahva julgeolek ja iseseisvus.

Lähiaeg on piisavalt näidanud, et Euroopa ise ei suuda garanteerida oma riikide turvalisust. Bosnia ja Kosovo tõestasid, et sõjategevust ei saa juhtida nägelev komitee. Kas see Euroopale meeldib või mitte, on NATO vajalik just seetõttu, et alliansi tagatiseks on USA võim. Tagatis kestab niikaua, kui USA osalus Euroopas on Ameerika riiklikes huvides.

Et ei tuleks tagasi möödunud sajandi tapatalgud, taotleb julgeoleku loogika Euroopa demokraatlike ja vabade riikide ühendust Euro-Atlandi riikide peres. Kuigi Venemaad ei ole võimalik lähiajastul kujutleda demokraatliku, naabreid mitteohustava riigina, oleks äärmiselt ohtlik teda isoleerida. Sellepärast tuleb Venemaad kaasata nn. Euroopa arhitektuuris, arusaadavalt ettevaatlikult ja teatavate piirideni.

NATO liikmena saab Eesti kõiges selles võrdväärse partnerina kaasa rääkida ja otsustada. See poleks võimalik üksikult, isoleerituna hallis tsoonis. Siis võiks kergesti juhtuda, et Venemaa hakkaks Eestit ja teisi Balti riike tagasi nõudma oma mõjusfääri.

Kuigi otsus Balti riikide kaasamiseks oli Washingtonis tehtud varem, andis 11. septembri terrorirünnak sellele pöördelise tõuke. President Bushi valitsus tõdes, et nagu sovetiajastulgi, olid Ida-Euroopa rahvad Ameerika suurimad sõbrad. Lääne-Euroopa riigid olid rasvunud USA abi ja kaitsekilbi varjus; ja niipea, kui langes Berliini müür, vähendasid nad kaitsekulutusi veelgi rohkem.

USAl ei olnud mingit huvi olla „maailma politseinik”. Ameerika rahvas on kaua tahtnud elada rahus kahe ookeani vahel ja lootis nn. rahu dividendile pärast Vietnami ja külma sõda. Kuid diktaatorid on nii, nagu nad on. Kui Hrushtshov kohtus president Kennedyga Viinis, otsustas ta, et tegeleb nõrga liidriga. Tulemuseks oli Kuuba kriis. Iraagi Saddam arvas, et USA on nõrk ja vallutas Kuveidi. Tulemuseks oli Lahesõda. USAst sai „tõrkuv sherif“ (reluctant sheriff), millest pole eriti hästi aru saadud, sest nüüd võrreldakse praegust president Bushi isegi Hitleriga! USA probleemiks on alati olnud, et kui ta midagi ei tee, saab ta pähe; kui ta midagi teeb, saab ta ikkagi pähe!

Pärast Lahesõda ja Iisraeli-Egiptuse lepingut paisus Ameerika-vastane terrorism — osalt vihast, osalt kadedusest, osalt ameerika massikultuuri levikust tingituna. Muidugi mängis siin oma rolli ka õli, sest ligipääs naftavarudele, mida eriti üle maailma paiknevatel sõjavägedel läheb vaja, on üks osa USA riiklikust huvist. Selles pole midagi iseäralikku.

Kui aga islamlastest terroristid pöörasid süütute tsiviilisikutega reisilennukid lendrelvadeks, millega rammiti kõrghooneid New Yorgis ja Pentagonis Washingtonis, oli kannatusel lõpp. Midagi tuli teha. Ja tehtigi.

Nüüd oleme siis niikaugel, et seistakse küsimuses ees, kas „kõrvaldada” Iraagi diktaator Saddam enne, kui ta kasutab massihävitusrelvi. Euroopa on hädas. Kui Bush ründab Saddami, on ta Ivan Julm. Kui aga Saddami raketid maabuvad Euroopa läheduses, peab USA kohe-kohe appi tulema! Kui maailm ei oleks algselt soosinud Stalinit ja poputanud Hitlerit, võibolla oleks ajalugu kujunenud teisiti.

Momendil tuleb aga otsustada, kas hädaldame edasi kõigi võimalike mineviku või isegi tuleviku maailma pahede üle, McDonalds kaasa arvatud, või hüüame koos tolle Pennsylvanias hukkunud, kuid terroristidele vastu hakanud reisijaga: “Let's roll!”, mida on raske eesti keelde tõlkida.

Märkmed: