EESTIL NATO KUTSE: TAGASIVAADE


Käesolevaga püüan anda lühiülevaate ameerika baltlaste tegevusest Washingtonis alates ajast, kui algas lobitöö NATO liikmestumiseks ja lõpetades kutse saamisega Prahas. Väga suur töö on veel ees, sest Balti riigid peavad läbima USA senati kadalipu, mis ei saa olema sugugi kerge.

See linnulennuline ülevaade piirdub peamiselt Ühendatud Balti Ameerika Komitee ning Kesk- ja Ida Euroopa Koalitsiooni tegevusega Washingtonis. Palju detaile on ruumipuudusel välja jäetud, esialgu. Mõned viited on ka Balti saatkondade tegevusele, mis oli viimasel kahel aastal eriti intensiivne, kuid mida nemad aga teavad paremini kui mina.

„NATO periood” algas kaheksa aastat tagasi, kui terve rida taasvabanenud riike teatasid soovist astuda NATO liikmeks. Esimeste soovijate seas olid Leedu, Läti ja Eesti.

NATO laienemisest oli juba juttu „esimese” president Bushi aja lõpupoole, kui ta rääkis „vaba ja tervikliku Euroopa loomisest“. Kuid konkreetselt esimestena esitasid seda vabariiklased oma „Contract with America” kampaaniaprogrammis aastal 1994. Sellest võtsid kinni ida-euroopa päritolu ameeriklased ja surve Clintoni valitsusele, kes ei tahtnud välispoliitikaga tegelda („It’s the economy, stupid!”) tõusis märgatavalt. Etniliste ameeriklaste esireas olid poolakad ja kümmet miljonit hääletajat ei saanud ignoreerida!

Clinton esitas laienemise idee Euroopa liitlastele, kes aga olid üsna leiged. Eriti kui nimetati Balti riike, tekkis paljudel lausa läkaköha! Kuid surve Clintonile 1996. a. presidendivalimiste lähenedes oli erakordselt tugev, eriti seetõttu, et tal tuli arvestada Kesk- ja Ida-Euroopa Koalitsiooniga, millega olid liitunud 18 etnilist organisatsiooni 13-st rahvusest, esindades 22 miljonit ameeriklast! Loo tegi teravamaks uuring, et need miljonid elasid peamiselt kümnes osariigis, New Yorgist ja Pennsylvaniast idakaldal kuni kesklääneni Illinoisis ja Minnesotas. Ja nende osariikide valijameeste hääli kokku liites saadi küllalt, et valida president. President Ford oligi varem loovutanud tasavägised valimised Carterile, kui ta oli kaotanud Illinoisi oma väitega Poolast kui Nõukogude mõjusfäärist.

Kui senaator Dole, 1996. a. vabariiklaste presidendikandidaat, korraldas koalitsioonile Kapitooliumis hommikusöögi, tegime talle ettepaneku, et ta peaks NATO laienemist pooldava kõne Detroidis ja et meie poolt on garanteeritud suur kuulajaskond. Dole oli päri, kuid vabariiklaste komitee ei osanud arvestada Euroopa etniliste gruppide mõju, viivitas ja mängis maha. Järsku aga tuli ettepanek Valgest Majast, et Clinton on valmis pidama sarnase kõne Detroidis samal päeval, kui olime pakkunud Dole'ile (!). Washingtoni saladused ei kesta kaua! Ülejäänu on ajalugu.

Samas hakkasid ka Washingtoni diplomaatilised esindused pressima NATO laienemist ja Clinton oli varsti kahvlis.

Koalitsioon kohtus tihti asevälisministri Strobe Talbottiga, kes oli üldiselt tuntud kui russofiil. Kuid aja jooksul ta „parandas” ennast. Clinton pidi midagi tegema, et võita etniliste gruppide hääled novembriks 1996. Toimusid pikad kõnelused Euroopa liitlastega ja Moskvaga, mis oli ägedalt laienemise vastu ning Balti riikide nimetamine selles kontekstis viis Jeltsini lausa marru. Otsustati, et kõige lihtsam on anda kutsed Poolale, Ungarile, Tshehhile ja Slovakkiale. Viimane aga langes kohe ära autoritaarse Meciari võimuletuleku tõttu (kongressi poolt vastuvõetud seaduses oli selgelt öeldud, et ainult demokraatliku riigkorraga riigid saavad NATOsse). Kuigi baltlastele väljajäämine ei meeldinud, anti meile lubadus, et juba „avatud uks” teeb Baltimaadele tee NATOsse lihtsamaks ja et nendega arvestatakse järgmises voorus. Läksime siis kõik „matile” esimese kolme eest!

Kui senat oli hääletanud, kiitis Clintoni valitsus koos paljude senaatorite ning Strobe Talbottiga eesotsas koalitsiooni tööd kui otsustavat seika esimese vooru läbiviimises. Kui aga ütlesime, et võiks ka meid „avalikult” kiita, keelduti, Talbotti enda väite kohaselt, et „all credit goes to the President!”

Siiski, Jeltsini ähvardused Balti riikide vastu ajendasid Clintoni valitsuse tegevusse, mille tulemuseks oli „Balti tegevusplaan (Baltic Action Plan)” ja mille saavutamisel oli oluline roll Balti diplomaatidel. Idee oli näidata USA ja Balti riikide lähedast koostööd. Siin tuleb lisada, et kuigi paljud baltlastest kahtlustasid tihti mingit Balti riikide järjekordset „mahamüümist” Venemaale, mitte midagi sarnast ei olnud ja ei ole ka praegu.

Kuid BAP oli ainult ajutine pudeli korgistamine, teataval määral suitsukate, et venelased ei täidaks oma ähvardusi viia oma väed tagasi Baltimaadesse. Kui palju BAPist tegelikult kasu oli, teavad ehk saatkonnad paremini. Nüüd asusid jälle tööle ameerika balti organisatsioonid, koalitsiooni ning eriti poolakate toetusel. Samal ajal pidid üheksa (ja hiljem kümme) kandidaatriiki midagi tegema, et ohjeldada omavahelist konkurentsi, mis ähvardas tervet kampaaniat lagundada. See mängis trumbid kohe Clintoni kätte, kes tegelikult ei tahtnud enam mõneks ajaks NATOga tegelda. Clinton oli varem nimetanud meid ja saatkondi „nägelevateks ida-eurooplasteks.” Tekkisid olukorrad, kus nii riigid kui organisatsioonid käisid võidu omapäi salaja Washingtoni tegelaste ja senaatorite jutul, ilma teistega koordineerimata. See ei jätnud ei Washingtoni valitsuses ega kongressis eriti hea muljet!

Õnneks nähti kandidaatriikides, et see ei vii kaugele ja koguneti Vilniuses, et luua ühine positsioon, kus asutati ühendus „Vilnius-10,” mis aitas tublisti kaasa, et nii USA, NATO kui Euroopa liitlased said tegelda ühe tsentrumiga.

Algas intensiivne periood, mis näitas „Vilnius-10” koostööd. Samas aitas see kaasa NATO ja USA otsustele, et tuleb võtta NATOsse viis või seitse riiki, nende hulgas Balti riigid.

Meie kohtumiste tulemusena Valges Majas, välisministeeriumis ja ka senaatoritega olime veendunud 2001.a. algusest peale, et Balti riigid saavad kutse. Seda toonitati veel Valges Majas päev enne 11. sept. terrorirünnakut. Terror järgmisel päeval andis juba tehtud otsusele suure tõuke.

Põhiline otsus kutsuda Balti riigid NATOsse oli poliitiline. Kuid nüüd on neil veel väga palju teha, et saada NATO liikmeks.

Ja palju on veel teha ameerika baltlastel, sest nende surve senatile on äärmiselt oluline, koguni ehk otsustav. Kui kõik läheb hästi, siis lehvivad NATO lipud Tallinnas ja Brüsselis mais 2004.

Märkmed: