Soorolle käsitlevas uuringus jõuti mh. seisukohale, et Lumivalgeke on naiivne ja rumal, kuna laseb kurjal võõrasemal end ühtelugu petta ja ta hakkab rõõmuga pöialpoiste perenaiseks. „Võiks arvata, et keetmine ja koristamine on vastuteene, mida Lumivalgeke peab meestele osutama selle eest, et need lubavad tal oma majja elama jääda,“ seisab uuringus. Kas kellelegi on jäänud muinasjutu põhjal mulje Lumivalgekesest kui meeste (pöialpoiste) orjast?
Samas nenditakse, et ajalooõpikud on üldse suures osas meestekesksed ja et naistele on jäetud märksa tagasihoidlikum roll. Jah, ajalooõpikutes on reeglina rohkem juttu meestest, kuna ammustel aegadel olid peamiselt mehed võtmepositsioonidel. Soorollide võrdsustamise huvides ei saa ometi ajalugu hakata võltsima!
Rääkides meeste ja naiste ebavõrdsusest kooliõpikuis, toob sotsioloogiadoktor Veronika Kalmus näiteks 8.–9. klassi ühiskonnaõpiku, kus ainsa naisriigipeana on märgitud Suurbritannia kuninganna. Tal on õigus, sest Eesti naabermaade (Soome ja Läti) riigipead on ju samuti naised. Kindlasti väärinuks ka mainimist, et Eestis on mitmeid naisministreid ja et riigikogu spiikergi on naissoost.
Üks uuringu soovitus on, et võiks hoiduda naissugu välistavatest keelenditest ja kasutada nende asemel neutraalsemat laadi sõnu, nii nagu seda Põhja-Ameerikas on tehtud. Poliitilise korrektsuse ja soorollide võrdõiguslikkuse nimel on ette pandud muuta neid ametinimetusi, milles esineb sõna man (mailman, fireman, fisherman jne.) ja asendada see sõnaga -person, kuna nendel positsioonidel töötab ka naisi.
Kui eesti folkloori süüvida, märkame, et paljud loomadki on nimetatud meestenimedega. Kaval Rein(uvader), verejanuline (võsa)Villem ja pisut saamatu karu(Ott) ei tee ega too meessoole muidugi erilist au. Kuid igati positiivne ja leebe haavikuemand (jänes) on ju naissoost. Nii peaks siis siin kõik paigas olema.
Tuntud kirjanik Andrus Kivirähk ironiseerib 22. septembri Eesti Päevalehes uuringu tulemuste üle järgmiselt: „Saan aru, et see võib kõlada veidi karmilt, kuid minu arvates tuleks ära keelata mitmete muinasjuttude lugemine ja õpetamine koolis, sest need alandavad ja solvavad meessugu /.../. Ja mitte ainult koolis, sellised piinlikult shovinistlikud teosed ei sobi üldse 21. sajandi inimese raamaturiiulisse. Muinasjutt, milles harimatu kuulaja omal ajal midagi taunimisväärset ei leidnud, hõõrub uuema aja inimese õrna hinge verele. Toome kohe ka näiteid ja alustame kas või kõigile tuntud „Lumivalgekesest”. Kuidas on selles loos kujutatud mehi? Vastan: värdjatena. Mees — see on pöialpoiss, kasvult, mõistuselt ja hügieenilt lapse tasemel olev karvane peletis. Naine — Lumivalgeke — on neist peajagu üle, sümboolses tantsustseenis (vt Disney „Lumivalgeke” USA 1938) peab üks pöialpoiss Lumivalgekese tasemele tõusmiseks teise kukile ronima.“ Ka nii võib läbi huumoriprisma soorolle näha.
Haridusministeeriumi ametnikud on toonitanud, et õpikute kirjutamine-koostamine on Eestis raske ja tänamatu töö, mistõttu ei suudeta alati küllaldast tähelepanu pöörata ka sellistele aspektidele nagu soorollid või rahvusvähemused. Samas haaravad kriitikud igast autori sõnast kinni, jagades kirglikult kõikvõimalikke vastukäivaid soovitusi või väljendades oma pahameelt.
Loodetavasti ei vii see kunagise kurikuulsa nõukogudeaegse tsensuurini, kus igast, ka kõige süütumast lookesest või isegi matemaatikaülesande tekstist otsiti hoolega autorite riigivastaseid hoiakuid.
Kui tõsiseks probleemiks on Eesti õpikutes sooline diskrimineerimine?
„Lumivalgekese“ kõrval on uuringus taunitud ka muinasjutte „Ats ja aabits”, kus õpilasteks õpetajateks on ainult meessoost isikud, ning „Tõrvane härg”, kus naisi on negatiivselt kujutatud.
Ka uuringu autorid ei arva, et kõik need lood tuleks õpikutest välja jätta, vaid nad sooviksid pigem näha pluralistlikuma sisuga õpikuid. Eeskujuks seatakse Saksamaa õpikud, mis esitavad soorollidest nii traditsioonilisi kui ka tänapäevaseid nägemusi, pakkudes lisaks küsimusi ja rühmatöid, mille käigus õpilased ja õpetajad näiteid analüüsivad. Need õpikud ei suru midagi peale, vaid pakuvad lapsele mõtlemisainet ning võimalust vaadelda erinevaid elulaade.
Kuivõrd õpik üldse noort inimest mõjutab? Mäletan oma keskkooliajast ühiskonnaõpetuse õpikut, mis minu maailmavaate ja põhimõtetega oli täielikus vastuolus. Ometi tuli mul selle põhjal vastata ja kontrolltöid kirjutada, vastasel korral poleks ma keskkooli saanud lõpetada. Seal loetu ja õpitu ei muutnud karvavõrdki minu veendumusi. Kui aga mu kodu edastanuks sama sõnumit mis õpik, olnuks viimase mõju kahtlemata suurem. Küllap on samuti ka soorollide ja võrdõiguslikkusega. Kodu on tänapäevalgi see, mis kujundab noore inimese ellusuhtumise, sh. ka respekti (või selle puudumise) vastassoosse.
Lumivalgeke oma abivalmiduse ja sõbralikkusega on läbi aegade olnud positiivne kuju. Sellisena peaks ta sobima ka õpikutesse. Või arvate teie, lugupeetud lugejad, teisiti?