Kas Venemaa oleks võinud lõigata desovetiseerimise protsessist samasugust kasu nagu Saksamaa natsismi maa alla trampimisest, küsib USA kirjanik ja tõlkja Richard Lourie ajalehe Moscow Times veergudel.
Kommunismi ning omaaegse Saksamaa natsionaalsotsialismi võrdlemiseks on kulutatud päris palju tinti. Siiski mängivad sarnasuste kõrval rolli ka erinevused.
Esiteks natsism lõppes Saksamaal päris ruttu — 1000-aastane Reich ei kestnud 15 aastatki. II maailmasõja lõpus olid natsidest kurjategijad veel noored ning nende teod värsked.
Keskmine kommunistlik mõrvar oli Stalini esiletõusmise ajal 30-aastane. See tähendab seda, et Gorbatšovi ajal oleks ta olnud juba 80-aastane ning praegu umbes 100 aastat vana.
Nõukogude ajastu kõige jõhkramad kuriteod saadeti korda 36 aasta vältel: 1917. aasta revolutsioonist Stalini surmani 1953. aastal. Nõukogude Liit pidas aga vastu veel 38 aastat. Mõned tolle impeeriumi juhid olid heatahtlikumad (Gorbatšov ja Hruštšov), teised mitte midagi ütlevad (Andropov ja Tšernenko) ning isegi kõige rängem tolleaegsetest juhtidest, Brežnev, oli Staliniga võrreldes väike kala. Saksamaal oli olemas ainult üks natsism — Hitleri natsism — kuid nõukogude kommunism oli mitmenäolisem.
Natsismi võrdlemisi lühikene eksisteerimine muutis selle kurjuse märksa intensiivsemaks. Loomulikult on nii pikalt takkajärgi väga raske mõõta kurjuse suurust, kuid tõenäoliselt ei olnud Stalini korraldatud massimõrvad sedavõrd hullud kui Hitleri süstemaatiline juutide hävitamine.
Hitleri valitud tee — nii tema enda kui Saksamaa jaoks — viis enesetapuni. Laias laastus käis NSVL oma käike välja märksa konservatiivsemalt.
Lisaks oli NSVL II maailmasõja võitjate poolel ning nagu teada on, siis viimaste üle kohut ei mõisteta.
Mõned arvajad on väitnud, et Venemaa on läbinud kahekordse desovetiseerimise: esiteks Hruštšovi „sula“ ning teiseks glasnost. Samad inimesed märgivad kindlasti NKVD ohvritele püstitatud monumenti Ljubjanka tänaval, Gulagi ohvritele pühendatud muuseumi Moskva all-linnas ning raamatuid ning videoid, mis räägivad kommunistlikest kuritegudest. Sarnane desovetiseerimine viidi Venemaal läbi kiirelt ning lohakalt, kuid ikkagi viidi.
Teine grupp inimesi, võib-olla koguni veerand Venemaa rahvaarvust, arvab, et NSVL-i kokku kukkumine oli riigi piisav desovetiseerimine ning tänapäeva Venemaa probleem on vähene nõukogudelikkus. See inimgrupp näeks hea meelega riigi resovetiseerumist.
Nõukogude ajastu kuriteod korraldas kommunistlik partei, kes kasutas oma poliitika elluviimiseks KGB-d. Kommunistid kaotasid võimu, NSVL olemasolu lõppes ning kui õhk selgines, ilmnes, et võimul on KGB.
Paljud KGB-lased ei väsi seletamast, et nende organisatsiooni võimuletulek oli õige, sest tegemist oli ainukese piisavalt hästi organiseeritud institutsiooniga NSVL-is, mis suudab impeeriumi õigusjärgse järeltulija Venemaa kaosest päästa.
Nende arvamuse kohaselt olevat KGB teinud nõukogude ajal riigile palju head, näiteks varastati tuumapommi ehitamise joonised. Veelgi enam KGB oli Stalini ohver — tuletagem meelde kui paljud riikliku julgeolekuteenistuse liikmed tol ajal „kadusid“.
Ajalooga on asjad väga harva täiesti selged. Türgi hiljutine terav reaktsioon USA kongressi otsusele nimetada I maailmasõja aegne armeenlaste massiline tapmine türklaste poolt genotsiidiks näitaks ilmekalt, mis juhtub siis kui „hingedel ei lasta rahus puhata“. Venemaa on riik, kus endiselt kummitab.