Sellist pealkirja kannab õhuke, kuid mõjuva sisuga broshüür, mille on 2004. aastal välja andnud Tartus asuv KGB Kongide muuseum. Broshüüri on koostanud Pearu Kuusk, kujundanud ja küljendanud Kadri Kuusk. Muuseum rajati Ameerika Eesti Fondi finatseerimisel Tartu Linnamuuseumi filiaalina. Tiit Lehtmetsa sihtotstarbelisest pärandusest rahastati projekt $35,000 ulatuses. Kui Tartus toimus konkurss Aasta Tegu 2001, siis pälvis ülalmainitud muuseum selle aukirja. Sellest on Eesti ajakirjanduses palju juttu olnud ning on tehtud raadio ja televisiooni ülekandeid.
Muuseum asub endises kurikuulsas „hallis majas“ Riia ja Pepleri (varem Kindral Põdra) tänava nurgal. Maja valmis Tartu ärimehe Oskar Sõmermaa omandusena 1938. aastal. 1940. aastal see natsionaliseeriti ning anti Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi käsutusse. Omanik arreteeriti ja saadeti Sverdlovski oblastis asuvasse Sosva vangilaagrisse, kus ta 1943. aastal suri. Ta perekond küüditati Tomski oblastisse. Nüüdseks on nad taas selle maja omanikud. Hoone keldriosa on avatud muuseumina, kus osad endistest vangikambritest ja kartseritest on taastatud nende omaaegsel kujul ning ülejäänud konge täidab ekspositsioon eesti vastupanuliikumise ajaloost ja kommunistliku rezhiimi kuritegudest.
Broshüür annab rea asjalikke ülevaateid pealkirja teemadel, nagu Eesti Vabariigi okupeerimine, mõlemad suurküüditamised ja 1941. aasta suvesõda, kus on kõrvutatud hävituspataljonide ja metsavendade „roheliste pataljonide“ tegevus. Saksa okupatsiooni ajast on erilise selgusega ära toodud, kui ulatuslik oli Omakaitse ning ida- ja politseipataljonide toetus Saksa armeele, kuidas sakslastega koostöö vaimustus okupatsiooni süvenedes kahanes, ja kuidas jaanuaris 1944 väljakuulutatud mobilisatsioon uue nõukogude okupatsiooni ohu tõttu siiski edukaks kujunes ning rahvuslike ringkondade toetust leidis. Ulatuslikult on käsitatud järgnevat metsavendluse perioodi ja õpilasvabadusvõitlust, tutvustades mitmeid rahvusliku meelsusega salaseltse, mille liikmetest hiljem paljud Siberi vangilaagrites ränka karistust kandsid.
Hilisemast ajast on kirjeldatud dissidentide julget tegevust, kes apelleerisid läänemaailma südametunnistusele ja kellest mitmed süümevangidena karistust kandma pidid. Pikemalt ja üksikasjalisemalt on kirjeldatud kolme isiku saatust: Jüri Kukk, Mart Niklus ja Enn Tarto. Neist esimene teatavasti suri eluohtlikult kurnatuna Vologda vanglas.
Veel on lühidalt tutvustatud Gulagi (Laagrite Peavalitsust) ja NSVL julgeolekuorganeid. Tagakaanel on ära toodud sünge statistika kahe perioodi kohta (1940-1941 ja 1944-1991), märkimaks represseeritute arvu liigituses: vangistatud, küüditatud, sundmobiliseeritud, metsavendadena tapetud ja kohtuta mõrvatud. Kommunismi kuritegude ohvrite koguarv on 121.900, neist hukkunuid 30.290.
Broshüüris on hulgaliselt dokumentaalfotosid Tartu Linnamuuseumi kogust, samuti mõned koopiad dokumentidest. Meie rahva jätkuva kommunismivastase meelsuse kinnituse ja põhjenduse seisukohalt on mainitud üllitisel hindamatu väärtus.
Kommunismi kuriteod ja eesti vabadusvõitlus
Arvamus
TRENDING
