Kui Telepeegli kohta oli selle esimesel hooajal rohkesti kuulda ja lugeda erinevaid arvamusi, siis sel aastal on reageeringud olnud hoopis kesisemad, piirdudes vaid ääremärkustega või ühe seltskondliku jututeemaga paljudest.
Ja ometi, kuidagi märkamatult on Telepeegel teinud oma arengus lausa hiigelhüppe, ületades esimest sarja igas mõttes ja jättes lausa professionaalse mulje. Riina Kindlam intervjueerina evib suurepärast võimet ka kõige närvilisemat vestluskaaslast maha rahustada, aga seda märkasime juba möödunud aastal. Käesoleva aasta suurimaks leiuks on Telepeeglile kahtlemata saatejuht Ellen Valter oma vaba, loomuliku ja vaimuka esinemisega. Isegi reklaamipausi juhatab ta sisse iga kord erinevalt, mõne humoorika märkusega. Ka Kersti Toomik, Maris Eigi ja teised on teinud fantastilist tööd.
Saadetes pole märgata mingit kramplikkust ega pinget, need kulgevad mõnusalt improviseerivas ja loomingulises tõusujoones.
Kuid Telepeegel on sel aastal ka sisulisest küljest huvitav. Meeldiv, et meieni tuuakse intervjuusid Torontos viibinud kodueestlastega (näit. Joel Luhamets, Eerik-Niiles Kross ja Jaan Tätte). Igas saates on olnud ka noorte ja vanemate etlemist, mis veenab vaatajaid selles, et eesti ühiskond elab ja tegutseb Toronto edasi. Veel tahaks kiita saatejuhtide ja intervjueerijate eesti keelt. Juhtumisi tean, kui palju aega ja vaeva kulus saatetekstide keelelisele silumisele, aga tulemus oli seda väärt. Julgeksin öelda, et käesoleva hooaja Telepeegel lihtsalt särab, sellesse vaadates saame hea ülevaate meie ühiskonnas toimuvast ja toimunust.
Viimase saate lõpus palus Ellen Valter, et vaatajad saadaksid kommentaare ja komplimente Telepeeglile. Siin nad siis on, komplimendid nimelt — olgu küll, et mitte eriti asjatundlikud, vaid pigem subjektiivsed. Aga igaühel meist on (ja peabki olema) oma nägemus ja arvamus asjadest.