Viis tuhat aastat eestlaste olemasolu siinsel maakamaral kõneleb, et sellest tuleb kõnelda. Ikka ja jälle. Igal pool. Igal ajajärgul. Ja Igale põlvkonnale. Teinekord tüütult ja kordavaltki. Aga teisiti ka ei saa. Sest kellel veel peale me endi ja poeedi on siinilmas asja meie olemasoluga, mineviku ja tulevikuga! Ta (Hando Runnel) laulab: ...ja võidelda kus võimalik/kus võimalik ja vajalik/sest elu kõik on ajalik/ ja lastele jääb tulevik/ ja maa ja kõik see minevik... Eelnevaga seotult meenutan hiljutist aulakonverentsi, kus esitasin uitmõtteid rahvusliku kasvatuse neljanda kongressi võimalikust teokssaamisest. (Kõne originaalteksti on tehtud paar parandust ja mõni selgust lisav täiendus).
ANTS SILD
Kõne Langenud Vabadusvõitleja Päeva aulakonverentsil
27.03. 2016
RAHVUSLIKU KASVATUSE NELJAS KONGRESS: Kellega koos ja mille nimel?
Talv
Betty Alver
Kuis ka talv ei unda,
ma tean, ma tean,
mu ootav hing ei närtsi,
vaid näeb kord suurt
ja lunastavat märtsi!
Nii õhkas kunagi märtsi järele luuletaja Betty Alver. Talv on läinud, peagi lõpeb ka märts. Mida see kuu meile tõi?
Süngeid mälestusi Tallinna 9.märtsi pommitamisest 1944. aastal, 1949 aasta 25. märtsi suurküüditamise ikka veel tuikava valu aistingu ja nüüd siin ka kommunistide korraldatud õudse poliitmõrva meenutuse. Märts : pommitamise-küüditamise, mõrvade ja terroriaktide kuu - kui mõelda ka äsja Brüsselis toimunule. Kuigi olnus ja olevas on palju lohutamatut nukrust , peame ettepoole vaadates ometigi lootma, et me hing vaimses talves enne lunastuse saabumist ei närtsiks.
---------------------
20 aastat tagasi tuli Tallinnas kokku Eesti Rahvusliku Kasvatuse III kongress, mille avasõnad ütles Vabadussõja veteran, esimesest ja teisest rahvusliku kasvatuse kongressist osavõtnu, Tartu Ülikooli dotsent, kasvatusteadlane Aleksander Elango, kes meenutas kõigepealt Jakob Hurda poolt Helme köstritoas lausutud sõnu: „ Eesti rahvas on oma imelise jõuga ka vägevamate võimude ja meelevalla all oma iseloomu, keele ning kombed muutmata ja murdumata hoidnud. See annab tunnustust suurest elujõust, mis rahva sees elab“.
Ent jätkama oli sunnitud kasvatusteadlane juba teisel toonil.
„ Ei saa vaikida mõningatest asjaoludest, mis tõsiselt mõtlema panevad ja mis tõenäoliselt on ajendanud ka tänase kongressi kokkukutsumise... Sündimus väheneb, suremus kasvab, tervena elatud elu lüheneb... Rahvuste segunemine, eluviiside lõdvenemine muudab need häiretegurid üha ähvardavamaks, sest pidurdamatult levib alkoholism, narkomaania, seksuaalne lõtvus ja sellega kaasas käiv perekondade lagunemine, kuritegevuse ja suitsiidide kasv... Üllatav on ükskõiksus nende nähtuste suhtes, kuigi nendest sõltub tõeliselt meie rahva kaugem tulevik. Tänapäeval ei ole nad veel nii valusalt tuntavad kui mõnekümne aasta pärast.“
Kohe möödubki kakskümmend aastat ajast, mil need sõnad öeldi. Ja igaühel on võimalik nüüd otsustada, missuguses suunas on areng läinud .
Kes on süüdi, et tervelt 20 aastat pole rahvusliku kasvatuse kolmandat kongressi poole sõnagagi meenutatud ei ajakirjanduses ega ka suurematel üleriigilistel nõupidamistel? Kuidas on saanud võimalikuks , et tuumakaid mõtteid kandnud suurfoorum on jäänud edasiarenduseta, milleta positiivsed rahvusriiklikud arengud on mõeldamatud?
Siin on inimesi, kes toona kõnepuldis käisid ja kelle tekstid kogumikus ka avaldatud on. Rõõm tõdeda, et nemad on alati kohal, kui räägitakse olulistel teemadel, kui kõneldakse EESTIST. Mart Nikluse, Kalju Mätiku, Priit Silla, Enn Tarto ja veel mitmegi teise vabadusvõitleja siinviibimine julgustab ning innustab tõstatama auväärses Tartu Ülikooli aulas rahvusliku kasvatuse IV kongressi korraldamise teemat. Sest paljud on hakanud mõistma: uut rahvuslikku arupidamist on kindlasti vaja, uusi rajajooni maha märkimata võib meie teekond viia padrikusse, halvemal juhul sohu.
Siinkohal püüan improvisatsiooni korras tuua välja juhtmõtteid, mis võiksid kavandataval kongressil kõneaineks olla.
*Esimene teema on riigikaitse. Ülesanne on luua maa-, mere- ja õhuväe, kaitseliidu, päästeameti, politsei ning piirivalve toetuskoolid, mis vähendavad eesti poiste koolidest väljalangevust ja kahandavad nende hälbiva käitumise ilminguid. Uus õppekorraldus koos vastava kaadriga võimaldaks osaliselt lahendada meheliku kasvatuse puudumisest tingitud probleeme Eesti hariduselus.
*Teine teema käsitleb rahvuskeha maskuliinse osa küsimust, kust puudub tänu sõdadele ja okupatsioonidele siiani sada tuhat meessoolist inimühikut. Too negatiivne järelmõju nõrgestab eesti rahvusliku elujõu niigi habrast juurt ja on viinud proportsioonidest täielikult välja õpetamise ja kasvatamise ainevaldkonda kajastava meedia kuni selleni , et riigis ei ilmu enam ainsatki väljaannet, mis oleks seatud kaitsma, juhatama ning suunama poiste või noorte meeste mõtte- ja tegude maailma.
*Kolmas teema on rahva tervis, mille seisukord vaatamata pingutustele ja teatud saavutustelegi jätab veel väga palju soovida. Nii võib näiteks epideemiana leviv HIV viirus hakata hävitama Eesti taasiseseisvusaja saavutusi kui ka kahandama riigi majandusliku edukuse tulevikulootusi. Tervise, tahte ja hariduse koosmõjulisus rahvusliku kasvatuse kontekstis tuleb tõsta pjedestaalile ning käsitleda edaspidi seda kui riigifilosoofia alussammast.
*Neljas teema on seotud eelmisega ja puudutab spordi tänapäevast olemust ning rahvuslikku sisu. Kardinaalsed muutused suhtumises kehakultuuri , eriti koolisporti on hädavajalikud , puudutades nii lastevanemate, kodu ja kooli suhteid kui ka ühiskondlikku õhustikku, selle uuenevaid sihte ja suundumusi.
*Viies teema on rahva territoriaalne paigutus Eestis, mis vajab tasakaalustamist ja haldusterritooriumide sellist väljamõõtmist, mis võimaluste piirides järgiks ka säilinud ajaloolisi kultuuritraditsioone ning rahva kokkukuuluvuse südamikuks olevaid kunagisi maa- ja kihelkondlikke piire.
*Kuuenda teema alla mahub kõik see , mis puudutab loomulikku iivet, tingimusi mis seda soodustavad ja tõkkeid, mis seda takistavad või pärsivad.
*Seitsmenda teema muudab akuutseks praegune riigi sisse- ja väljarändepoliitika, sellega seonduv ajude ning noore teovõimsa rahvastikuosa väljavool. Intellektuaalselt kõrgväärtustatud tööjõuvajadus riigi lähitulevikus ning sellest tingitud paratamatut võõrrahva sissevoolu ei saa ega tohi käsitleda primitiivselt ja parteipoliitiliselt vaid seda tuleb teha läbikaalutletult ning sügavalt ja igakülgselt põhjendatult.
*Kaheksas teema käsitleb uuenevat Eesti riigi merevaadet, selle sisu ja olemust majanduslikus, poliitilises ning kultuurilises võtmes. Noorte värske meremõtte ja uudse merekogemuse kaudu rahva elule uue suuna ning hingamise andmine peab tõusma merekultuuri aasta ülioluliseks ja praktilisi tulemusi tõotavaks väljundiks.
*Üheksas teema on kaitseliidu ja kaitseväe toetusfondi loomine. Selle fondi mõjul peab algama isamaalise kasvatuse ja eriorganisatsioonide efektiivsem suunamine - juhtimine, aga ka üldise militaarhariduse, tehnikaharrastuse ning innovatsiooni jõulisem edendamine kogu haridussüsteemis. Kaitseliidu ja kaitseväe ohvitserid pole tulevikus koolides haruldased külalised vaid siin igapäevase töö tegijad, õppuste läbiviijad, noorsoo keha ja vaimu arendamise eest vastutajad, vastava haridusvaldkonna täievolilised esindajad.
*Kümnes teema on lasterikaste tervikperede koondamine loodava rahvusliku kasvatuse programmi ümber sellisel moel, et sellest kujuneks eeskuju andev ühendus, järgimistvääriv kompetentsi ja propagandakeskus. Keskus asuks õigetele rööbastele seadma eesti laste tegelikku hooldust ja kaitset ning põhimõtteliselt ümber kujundama senist sassis, segast ning missioonitundetut peavoolumeedia osa, mis vastavat ainevaldkonda küündimatult ja rahvustundetult on käsitlenud olles tekitanud eestluse elujõule ja eesti noorsoo tervetele eluhoiakutele juba selget kahju.
*Üheteistkümnes teema uurib eetika ja moraali rakenduslikke probleeme Eesti ühiskonnas ,nõuab tingimusteta lõpu tegemist kommunistliku kasvatuse ja mentaalsusega, aga ka näiteks avalikus ruumis vedelevate punavõimu sümbolitega, millest pole veerandsajandi jooksul veel jagu saadud (pole tahetudki jagu saada).
*Kaheteistkümnes ja viimane teema käsitleb üldrahvalikku vastupanu ja kodanikuallumatust olukorras , kus meid võib tabada agressorriigi järjekordne rünnak. Vaimujõu, kaitsetahte ning sõjariistadega varustatud rahvas peab endale teadvustama, et lahinguväljal on igaüks sõdur omamoodi ning et moraalselt kindlat ja tugevat rahvast, olgugi ta arvult väike, ei ole võimalik alistada.
Eelnevas oli tegu kavandatava neljanda rahvusliku kasvatuse kongressi mõnede teemade esialgse sõnastusega. Siia lisandub kindlasti tähtsaid suunaseadeid, mõnikord ootamatuidki - nagu elu meile on näidanud.
***
Lõpetan siinse improvisatsiooni paari lausega. Esimesest rahvusliku kasvatuse kongressist möödub varsti üheksakümmend aastat. Seda tähtpäeva tähistada neljanda kongressi kokkukutsumisega oleks kena. Nüüd oleks vaja kõnetooli paluda ka need, kes rahvusliku kasvatuse üle sügavamalt on mõtisklenud , oma mõtteid aga siiani vaid piiratud auditooriumide ees avaldada saanud. Sestap oleks parem kui parteimehed-naised kongressil esimestena sõna saama ei tõttaks vaid ootaksid ära oma aja, mil nad rahvalt mandaadi saanutena võiks hakata kongressi otsuseid ellu viima.
Arvan, et pealkirjas esitatud küsimustele – kellega koos ja mille nimel kongressile minnakse, on eelnevaga juba vastatudki. Ikka nende ja nende sõpradega koos, kes rahvuslikule aatele alati- ka kõige hullematel aegadel - on truuks jäänud, kelle vaim pole närtsinud ja kes oma elu kaalule pannes on lunastanud meile vabaduse.
Sel korral võiks kongress – ülemaailmse eestluse esindajatega koostöös - toimuda Lõuna-Eestis. Kasvõi Tartus – heade mõtet linnas . Ühe hea mõtte toon siia Cicerolt: salus populi suprema lex esto – rahva hüvang olgu ülim eesmärk! Selline võiks olla kavandatava rahvusliku kasvatuse neljanda kongressi lipukiri ja tolle foorumi siiras eesmärk. Sellise eesmärgi nimel tasub eestlastel koguneda ja oma vaimu välja valada.
Kõne Langenud Vabadusvõitleja Päeva aulakonverentsil Ants Sild
Arvamus
TRENDING
