Arvamus
08.02.2019
Foto: Tuulelohe lend 2019Neljapäeval Tallinnas toimunud tööandjate aastakonverentsi Tuulelohe lend 2019 peaesinejaks oli välja kuulutatud president

https://www.err.ee/908920/kone...

Lennart Meri, kes 29. märtsil saanuks 90-aastaseks, kuid keda pole meie seas juba pea 13 aastat. Tööandjate loomingulise kollektiivi töö tulemusel sündis kõne, mis ei aima järele mitte ainult Meri esinemismaneeri, vaid püüdis aimata ka sisuliselt seda, mida võiks Lennart Meri praeguse Eesti elu kohta arvata.

Kõne kandis konverentsil ette näitleja Anu Lamp. ERR.ee avaldab kõne teksti muutmata kujul.

Lennart Meri Autor: Ülo Josing/ERR

Kallid kaasmaalased. Peaaegu päevapealt 18 aastat tagasi pidasin ma oma viimase vabariigi aastapäeva kõne Eesti Vabariigi ametisoleva presidendina. Selle eelviimane lause kõlas nõnda: "Me usume Eestisse. Ja Eesti usub meisse." Täna tahaksin asetada sama mõtte oma kõne algusesse, sest liigagi sageli kipume tänasel päeval unustama põhilist: kõigi tülide, erimeelsuste, lõhenemiste ja pooldumiste kiuste elame me ainult ühes Eestis. Ainult ühes, head sõbrad. Teisi Eestisid ei ole ega tule ning seetõttu uskugem oma Eestisse, sest uskuge ka mind, kui ma ütlen teile: Eesti usub meid, sest ta vajab meid − meid kõiki.

Tõsi, õigupoolest on üpris keeruline veel aru saada, mida keegi arvab, sest senised mahlakad jutuajamised, mis jõudsid meie rahvale nii iseloomulikul moel oma teel läbi teha mitmeid käändusid ja ikkagi jõuda alati loogilisse lõpp-punkti ehk üksteiseni, on asendunud kas säutsumise või haukumisega. Me säutsume ja haugume, kallis Eesti rahvas. Kas oleks seda osanud ette näha Jakob Hurt ja tema rohkem kui tuhat usinat kirjasaatjat üle kogu meie riigi, kui nad panid aluse ühele maailma suurimale pärimuskogumile, mis mahub poolteisele miljonile leheküljele? See teeb lehekülg pärimust inimese kohta, head sõbrad. Ja ometi eelistame me seda lehekülge mitte võtta, vaid haukuda. Mul on küsimus meile kõigile, kallid kaasteelised. Kui me oleme otsustanud üksteise peale haukuda, siis kuidas põigelda mööda tuntud vanasõnast: "Kuidas koer külale, nõnda küla koerale?"

"Pärast meid tulgu või veeuputus," tavatsesid öelda vanad roomlased. See oli imperiaalne lause, mida lubas endale suurrahvas − kuid ma tuletan teile meelde, et isegi vanade roomlaste jaoks käis see printsiip üle jõu. Veeuputus tuligi, kuid tuli mitte pärast neid, vaid nende ajal, ja täna silmitseme vaid kunagi nii uhke Rooma linna varemeid. Kui niisugust mõtlemist ei saa lubada endale impeeriumid, siis kaugeltki ei saa niimoodi maailma ja ennast vaadata riigid, kelle iseolemine ei ole enesestmõistetav, kelle tulevik ei ole päevselge, kelle koht ülemaailmses riikide võrgustikus ei ole ette ära otsustatud.

Olukord on sitt, kuid see on tuleviku väetis, ütlesin ma enam kui kakskümmend aastat tagasi. Täna ütlen ma: olukord on roosiline, kuid see on tuleviku kõdu. Meil on hea olla, meil on mugav olla, kuid see mugavus, liigne rahulolu tähendab lõpu algust −, siis mõnusast diivanist võib saada meie rahva hauakivi. Meie tänased mõtted ei ole suunatud tulevikku või on suunatud tulevikku vaid sel moel, et meil viie või kümne aasta pärast oleks toanurk soe ja värske piim laual, kuid need on varblase unistused − ja rahvas nii ei saa. Rahva suuruse määrab ära tema unistuste suurus, ja kui me unistame vaid keskküttest ning pastöriseeritud piimast, siis − armsad sõbrad − ei saa me neidki. Hakakem taas unistama, hea rahvas, ja uskugem oma unistustesse, sest meie ühine Eesti vajab meie unistusi ja meie usku.

Hetk tagasi mainisin ma, et Eesti koht ülemaailmses riikide võrgustikus ei ole kindel, kui me ise selle heaks midagi ei tee. Loomulikult ei mõista ma antud võrgustiku all rahvusvahelisi edetabeleid, kus Eesti on sageli aukohtadel ning kenad silmale vaadata.

Kuid tipus seistes ja Eesti lippu heisates peaksime olema ühtlasi ka ettevaatlikud. Oma rännakutel Siberi ürglooduses liikusin enamasti mööda jõgesid ja lauskmaad, tungisin läbi metsade ning soode, kus ma muide korduvalt tundsin, nagu matkaksin hoopis Kakerdaja rabas või Pudisoos − ka see on ülemaailmse võrgustiku üks iseloomujooni, et meid ühendab rohkem kui eristab. Ent vahel tuli ette ka kordi, kus mina ja mu reisikaaslased sattusime silmitsi mõne kõrgema mäega ja otsustasime nende tippu tõusta. Mäe otsa ronimist võiks võrrelda Eesti viimase 25 aasta looga: ränk töö, lootuse kaotamine ja selle taasleidmine, mahajääjate järeleaitamine, hea tahe ja − vankumatu usk. Ja siis me olimegi mäe tipus, head kaasmaalased, ning ma võin teile kinnitada: tipus on tõesti õhk hõre. See mõjub kuidas kellelegi, mõni mees joovastub, mõni vajub mõttesse, mõni muutub uniseks, sest ta arvab: töö on tehtud. Milline neist on tänane Eesti?

Too ülemaailmne võrgustik, milles ka Eestil oma kindel koht täita, on nagu kalamehe võrk: ta laotub laiali nõnda, et iga silm on seotud teiste silmadega, iga tõmme ühes võrgu servas mõjutab kogu võrgu liikumist. Narr on mõelda, et meil on olemas üks teine võrk, ainult meie oma, mille kavalasti rehepapi moel üks hetk vette viskame ja ise kala püüdma hakkama. Sellist võrku ei ole olemas, head kaasamaalased. Eesti on osa maailmast ning maailm on osa Eestist − nii on see alati olnud ja nii see ka jääb, ja siinkohal panen oma lausele punkti, sest ühtegi teist kirjavahemärki järgneda ei saa.

Ilmselt mõistate nüüd, miks James Mattise lahkumine USA kaitseministri kohalt mind nõnda sügavalt vapustas. Väärtused, mille eest kindral Mattis seisis, olid − ja kallid kaasmaalased, on endiselt − ka meie väärtused: ükski riik ei tohi jääda mitte kunagi üksi. Eesti ei tohi jääda üksi. James Mattise lahkumise järel ütlesid mõned kommentaatorid, et USA administratsioonist lahkus viimane täiskasvanu ning nüüd on tulevik säutsu-poliitikute käes. Ma ei ole kindel, mida sellest arvata, sest ma ei ole USA president. Ma olen Eesti Vabariigi president. Ent olukord tuleb hirmutavalt tuttav ette. Varblased on jõudnud ka meie põllule.

Tuleviku peale mõtlemine, millest ma täna juba niivõrd mitmel korral olen kõnelenud, on oluline aga ennekõike lähtuvalt meie identiteedist − või asendagem see kole ebamäärane sõna lõpuks ometi kaunikõlalise emakeelse väljendiga "endateadmus". Meie endateadmus on see, mis januneb tuleviku järele nagu kuivanud maa juuli lõpus Kihelkonna kadakate vahel vihma järele. Seal, Kihelkonna kadakate vahel, ei ole imekristalle, millega äritsemine võiks tuua lahendused meie hädadele. See kivine pind ongi meie endateadmus, kallis Eesti rahvas. Ärgem unistagem kristallidest, ärgem ehitagem oma unistusi üles kellegi teise andamitele, vaid uskugem kividesse, iseenda raskesse töösse, ja armastusse. Eestist saame unistada ainult meie − mitte keegi teine. Ainult meie. Meie kõik.

Olen kõnelenud nii mõnegi poliitikuga nii siin kui meie piiride taga, ning küsinud põhjuste järele, miks me enam tuleviku peale ei mõtle. Miks oleme loobunud unistustest nagu loobub külamees vettinud heinast − anname ta lihtsalt ära esimesele ettejuhtuvale, sest uskuge mind, kui me ise Eesti tuleviku pärast ei muretse, on küllaga neid esimesi ettejuhtuvaid, kes seda meie eest teevad, kuid seda enam mitte meie endateadmusest lähtuvalt, vaid vaadates Eestit pelgalt kui energiallikate reservuaari: Eesti ei ole nende jaoks midagi enamat ühest kaevandusest. Kõik poliitikud on mulle vastanud: me ei saa tuleviku peale mõelda, sest ühiskond on lõhenenud. Head sõbrad: tule taevas appi.

Iga eestlane teab, et kui me pika talve üleelamiseks hakkame küttepuid lõhkuma, siis tuleb panna halg paku peale ikka niipidi, et väike pragu jääks kirvesilmale ette. Kõige kergem on lõhkuda midagi, kus on juba mõra sees. Eesti ühiskonnale ei ole antud eesmärki, sest temas on lõhe, vaid Eesti ühiskonnas jooksevad praod, sest meil ei ole eesmärki. Ja ma ei kõnele siin Eesti Nokiast. Me kõik teame, mis juhtus Nokiaga, ja me peame sellest õppima. Nokia languse põhjustas enesega rahulolu. Nad olid tipus, õhk muutus hõredaks, nad uinusid. Head kuulajad. Ma tunnen, kuidas meie julgestusköied annavad järele, kuidas kaljunukid ei kanna, kuidas taevas on tõmbunud tumedaks, aga me ei hoia enam kokku. Kukkumine on lähedal, head sõbrad. Kas oskame seda vältida?

Mis saab ja peab olema Eesti eesmärk? See on samasugune küsimus nagu mis saab ja peab olema elu eesmärk? Vastus on lihtne. Eesti eesmärk on Eesti. Meie keel ja kultuur, meie inimesed ja loodus − need moodustavad Eesti, ühe väikese maailmaime. Ja ärme räägi Eesti säilimisest, sest säilimine saab olla hea perenaise eesmärk, kui ta moosid talveks sahvrisse paneb, kuid ühele riigile sellest ei piisa − räägime Eesti arengust, edasiliikumisest, unistamisest. Räägime sellest, mida varblase säuts ei haara.

Minultki on küsitud, miks me enam ei unista? Miks oleme lugenud Tammsaarelt ainult neid lehekülgi, kus räägitakse töö tegemisest, aga unustatakse need laused, mil Andres unistab Vargamäe tulevikust? Mis mõte on Eestil ilma unistuseta Eestist? Sest ka meil tõstavad üha enam pead jõud, kes tahavad ehitada Eestit, mille vundamentideks on hirm, viha ja vaen, või siis need, kelle sõnul on maja juba valmis, pehme mööbelgi ostetud ja ehitada pole enam midagi, siit-sealt ainult natuke kõpitseda. Eesti ei ole valmis, head kaasmaalased. Eesti ei saa kunagi valmis, sest erinevalt riikidest ei ole unistustel piire.

Millest mina täna unistan? Ma unistan riigist, kus poliitik ei ole mitte teenusepakkuja, vaid partner, sest meie riik, meie väike Eesti ei ole nagu "Tähesõdade" film, kus oleksid head ja halvad, vaid ta on nagu hästihooldatud metsaalune, kus kõik on kõigega seotud.

Ma olen näinud, kuidas me oma väike armas Eesti nõnda tegutses − see juhtus 1990ndatel, mil ühiskonnas oli lõhesid rohkem kui kuivanud männikännus, kuid ometi liiguti vääramatult, üksteist toetades ja üksteist arvestades edasi. Võeti riske, sest ei kardetud. Meie maavaradeks olid usk, lootus ja armastus. Mis on need täna? Kas usume? Kas loodame? Kas armastame? Või kardame? Head poliitikud, ärge kartke oma rahvast, ärge kartke nende ideid ja ettepanekuid. Kartke seda, kui teil neid ühel hetkel enam ei ole.

Ma unistan veel, et leitakse üles ka see müütiline laud, kuhu tänases Eestis olulisi teemasid kogu aeg tõstetakse, aga kust nad tasakesi ning hääletult jälle laua alla vajuvad. Leidke üles see laud, ning hävitagem see laud.

Ma unistan ka riigist, mille kodanikud ei väsi eesmärgi ootamisest ära, vaid mõistavad üha enam, et eesmärkide seadmine on − nagu kõik siin riigis − meie ühine vastutus. Ma tänan riigireformi sihtasutuse loojaid, ma tänan Taavet Hinrikust ja teisi, kes on algatanud Eesti haridust toetava fondi. Ma tänan kõiki Eestimaa inimesi, kes on otsustanud avada oma uksed ja oma südamed ning teha midagi oma kodukoha, oma laste ja oma vanade, oma kultuuri heaks − sest kuigi ma ütlesin kolm korda "oma", mõtlesin ma alati "meie". Aitäh teile.

Ehk mäletate veel, ma kirjeldasin kord ühes oma kõnes, kuidas vanasti võis hädaline koputada hilisel öötunnil metsatalu uksele, et kummikuid küsida, ja uks avati − see ongi Eesti. Eesti on avatud uste ja avatud südamete maa ning vaid raudse eesriide ajal pandi meie uksed meie eest kinni, kuid isegi siis suutsime ja tahtsime uusi mõtteid, uusi ideid, sest just need hakkasid toda eesriiet vaikselt roostetama, kuni ta eest kukkus. On meie uksed nüüd lahti? Või pean ma lõgistama nende ustega ja nende südametega, mis nõnda sõbralikult veel mõned aastad tagasi avatud olid? Keda meid kartma on õpetatud? Kas eestlane ei suuda siis eristada enam head halvast, et ta ukse kinni naelutab ning kedagi tuppa lubada ei julge? Sest ärge unustage: kui uks on kinni naelutatud, siis ei saa sealt mitte ainult väljast sisse tulla, vaid ka seest väljaminek on lõppenud. Siis istumegi oma hämaras toas, uksed-aknad kinni, sõrmitseme oma olematut imevõrku, ent maailm, see imeilus, särav ning kõiki lootusi täis maailm jätkab teispool ust oma liikumist − ainult ilma meieta. Enamgi veel: kinninaelutatud uksest ei taha enam sisse tulla meie rahva kalleim vara − meie lapsed. Nemad, kes nad tahavad õppida, töötada ja elada selles imeilusas ning lootusrikkas maailmas, tahaksid tulla tagasi koju, kuid leides selle ukse olevat kinni, aknad pimedad ja ööbiku laulu asemel kostmas vaid hammaste krigin, keeravad nad selja ja teevad oma kodu mujale. Mu kallid Eesti lapsed, me kaotame nad. Ja kui me kaotame oma lapsed, siis oleme me lõplikult kaotanud ka oma tuleviku.

Me peame taas unistama hakkama. Võtkem aega jutuajamisteks ja ennekõike ärakuulamisteks, sest unistustest ei saa haukuda ega säutsuda. Saagem aru, et me pole üksi ning maailm mõjutab meid, kuid saagem ka aru, et mitte keegi teine meie eest Eestist ei unista.

Mööda maad liiguvad ringi hirmujutlustajad nagu kunagi prohvet Maltsvet, kes lubas meid viia tõotatud maale. Maltsvet ei saanud aru, et tõotatud maa on siinsamas − Eesti ongi meie tõotatud maa. Sellele maale oleme me andnud tõotuse − tõotuse olla vabad, iseseisvad ja avatud, ja tõotuse uskuda sellesse maasse, armastada seda maad, loota koos selle maaga. Me oleme andnud sellele maale tõotuse unistada ühisest tulevikust. Meie kõik. Pidagem oma tõotusest kinni. Loodame. Usume. Armastame, head kaasmaalased.

Eesti kodu ukseks on alati olnud meie südametunnistus. Sellele uksele ma koputangi. Aitäh.

Allikas: Tuulelohe lend 2019/Tööandjate keskliit

Arvamus

TRENDING