# 37


5. septembril esitleti Eestis järjekordset inimarengu aruannet, mis kujutab endast ÜRO Arenguprogrammi raames esitatavat raportit. Aruande ilmumine on alati tekitanud meedias elavat vastukaja. Allpool on peatutud vaid mõnedel äsjase aruande aspektidel.

Selgub, et Eestile kuulub inimarengult maailma riikide seas 34. positsioon. Leedu on 44. ja Läti 48. kohal. Meenutagem, et 1990. a oli kõigi kolme riigi lähtepositsioon üsnagi sarnane. Tänavune aruanne on eriline. Keskendudes Eesti 20 taasiseseisvumisaasta saavutustele ning võrdlusele Läti, Leedu, Soome, Saksamaa ja Suurbritanniaga, tuuakse tõetruult esile meie riigi arengu plussid, aga ka kitsaskohad.

Aruanne jagab maailma riigid majanduse kvaliteedilt nelja rühma: tuumiku hulka kuuluvad, tuumikulähedased, perifeerialähedased ja perifeeria. Põhjamaad ja Saksamaa paigutatakse tuumikriikide rühma, Eesti tuumikulähedaste ning Läti ja Leedu perifeerialähedaste riikide hulka.

Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin ütles aruande esitlemisel, et Balti riigid elasid viimase 20 aasta jooksul läbi sügavama languse kui ükski teine Ida-Euroopa riik. Võrrelnud Balti riike kolme suusatajaga, nentis Lauristin, et ehkki rada on olnud sama, on Eesti olnud vedajaks. Samas on Balti tee tema hinnangul olnud kõigist teistest Ida-Euroopa riikidest erinev ja selgelt eristuv.

Inimarengu indeks ja isiklik rahulolu

Inimarengu aruande indeksi moodustavad oodatav eluiga, haridus ja rahvamajanduse kogutoodang ühe inimese kohta. Seekordne inimarengu indeks on arvutatud uue metoodika alusel. Muudetud on hariduse indikaatoreid – kirjaoskuse ja õppijate osakaalu asemel võeti kasutusele täiskasvanute keskmine õpinguaastate arv ja eeldatav õpinguaastate arv kooli minemisel. Varasema metoodika järgi hinnati inimeste elujärge sisemajanduse kogutoodangu (SKT) järgi inimese kohta. Nüüd aga rahvamajanduse kogutulu (RKT) järgi ostujõudu arvestades. Kui keskmise eluea näitajad on paranenud, haridusindeks isegi parem kui Põhjamaades, siis majandusnäitajate poolest on Eesti tugevasti maas Euroopa Liidu vanadest liikmetest.

Inimarengu aruande koostajad on veendunud, et võrreldes teiste Baltimaadega on Eestis hästi hakkama saadud, aga selle edu hinnaks on eestlaste kannatlikkus ja vaoshoitus. Uudisteportaali Delfi juhtkirjas lisatakse sellele veel midagi: „Eesti edu /…/ on seotud meie rahva allaheitlikkuse ja pseudoõnnega.“ (05.09.11).

Kuidas saavutada samaaegselt nii riigi kui selle elanikkonna rahulolu? Eesti riiki imetletakse pidevalt, aga kuidas elab rahvas, kas inimesed on ikka õnnelikud? On omamoodi paradoks ja dilemma, et „üksnes majanduse edust ei piisa, ent rahata me ka läbi ei saa“ (PM,05.09.11). Keda rõõmustaks näiteks see, et Balti riigid on olnud Euroopas viimaste seas kõigis edetabelites, kus juttu on sotsiaalkaitsekulutustest? Ehkki sotsiaalkulutuste dünaamika on viimase 10 a jooksul olnud Eestis positiivne, ollakse ikka veel Euroopa keskmisest kaks korda maas.
Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor hoiatab, et inimarengu aruannet lugedes ei peaks end eneseimetlusse unustama, sest kui Eesti, Läti ja Leedu kõrvale joonistada Soome, Rootsi ja Taani, oleks Eesti seis hoopis kurvem, sest Skandinaavia riigid teevad teadlikult inimarengule suunatud poliitikat (Delfi, 11.09.11). Ta tõstab esile ka omalaadset vastuolu: „Teadlastel on selge sõnum – saab veelgi paremini - ja sellist sõnumit tulebki teadlastelt oodata. Riigi valitsejad korrutavad aga tüdimiseni – kõik on parim, hästi või siis kontrolli all.“

Külli-Riin Tigasson küsis prof Peeter Vihalemmalt, miks on eestlased on rahul riigi kui terviku arengusuunaga, aga isiklikul tasandil end kuigi õnnelikuks ei pea. (EPL, 05.09.11). Professor arvab, et põhjuseks on eestlaste eripära ja loomus. Ehkki nad ei kipu avalikult kurtma, ei ütle nad ka, et neil läheb hästi. „Õnnelik olemine“ on professori hinnangul eestlaste jaoks liiga tugev väljend, sest eestlastena ei allu me emotsionaalsetele puhangutele.


Tööjõupuudus kummitab

Hämmastab, et praegu tööpuudusega heitlev Eesti peab tulevikus ilmselt hakkama tööjõudu sisse tooma. Aruandes leitakse nimelt, et Balti riike võib juba lähiaastatel tabada tõsine tööjõu kriis, mida saaks leevendada vaid välistööjõu sissetoomisega. Murelik küsimus – kust see värske tööjõud tuleb ja milline on selle kvaliteet? Tõelisi oskustöölisi, keda ilmselt kõige rohkem vajatakse, annab ju tikutulega otsida. Olukorda komplitseerib asjaolu, et sama probleem terendub silmapiiril ka Soomes, mis on halb uudis Eestile. Sel juhul võivad Eesti tööotsijad ju siirduda hõimurahva juurde paremate marja- ja jahimaade otsingutele.

Aruandest selgub ka negatiivne fakt, et aastatel 1990-2010 vähenes Balti riikides elanikkond kokku ca 1,5 miljoni inimese võrra. Baltimaad on rahvaarvu poolest nagunii Euroopa Liidu väikseimad riigid. Kahtlemata mõjutab see tendents tulevikus nii demograafilist kui ka tööturu olukorda.

*

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et inimaruande esitamine sarnaneb verstapostiga, mis annab tänuväärse võimaluse pilguheitmiseks käidud teele ja tulevikusihtide seadmiseks.

Märkmed: