Kuulen viljaka kirjamehe Hellar Grabbi kohta kaht meeldivat uudist. Esiteks on lähemal ajal ilmumas tema mälestuste kolmas köide „Seisata, Aeg!“ Teiseks on Eesti Vabariigi valitsus teda ta loomingulise tegevuse eest vääristanud elutööpreemiaga. 64.000 euro suurune preemia antakse pidulikult üle 24. veebruaril Tartu Ülikooli aulas. Tekib tahtmine kuulda asjaosalise enda mõtteid sel puhul. Annan alljärgnevalt edasi olulise osa telefonihelinale järgnevast.
Kas tohib lugupeetud laureaati õnnitleda?
Mille eest? Kas kolmanda mälestusköite või elutööpreemia eest?
Eks ikka mõlema, eriti aga muidugi elutööpreemia puhul.
Jah, no see oli mulle küll üllatus!
Aga kindlasti mitte ebameeldiv üllatus.
Einoh, see on kopsakas summa, aga kui arvestada, et andsin 33 aastat välja ajakirja „Mana“ oma kulul, siis pean nõustuma heade tuttavate märkusega, et nüüd sain vähemalt osa oma rahast tagasi.
Raha rahaks, aga selline tunnustus väliseestlasele – see teeb vist pisut kõdi küll.
Jah, ega peale Vello Salo pole keegi varem sellise tunnustuse osaliseks saanud. Tema elas küll siis juba Eestis, kuid kaaluva osa sellest teenis ta välja ikkagi väljaspool kodumaad.
Kas arvad, et preemia anti sulle su mälestusteoste või kogu su kultuurilise tegevuse eest?
Ikka kõige eest, kaasa arvatud organiseerimistöö. Tähtsaimaks pean „Mana“. Sellise kvaliteediga ajakirja kõikidel rahvastel polegi.
Kuidas preemia määramine toimub?
Igal aastal antakse Eestis välja kolm elutööpreemiat pikaaegse loomingulise tegevuse eest kultuuri vallas. Sel aastal oli esitatud 48 kandidaati kolmele preemiale. Minuga koos said selle preemia üks paremaid heliloojaid, seitsme sümfoonia autor Jaan Rääts ning kuulus Vanemuise teatri lavastaja Jaan Tooming, kes 1960. aastatel Vanemuise teatris koos Evald Hermakülaga viis läbi Eesti teatri uuendused. Preemia saaja valib 12-liikmeline žürii, mille esimees on kultuuriminister Lang. Žürii koosseisu määravad kõikide loominguvaldkondade: kunstnike, kirjanike, arhitektide, filmi, teatri ning ajakirjanike liitude esindajad. Seega ei ole preemia saajate valimine mitte valitsuse ametnike, vaid kultuuri vallas tuntud loominguliste inimeste esindajate otsustada.
Kas kavatsed minna preemiat isiklikult vastu võtma?
(Nukralt) Ei, tervis ei luba. Omal ajal käisin tosin aastat järgemööda kaks korda aastas. Iga külastus oli sellise kestvusega, et tulin alati tagasi Ameerikasse puhkama. Meeleldi läheksin veel, aga...
Ja kui kaugel sa siis oma nelja presidendiga oled?
Tõesti on mul sellest imeline raamat käsil ja umbes pool on valmis, aga lõpule viimine võtab veel aega. Kerge töö see ei ole, eriti Lennart Meri osas, keda kõige paremini tundsin ja kes mulle kingitud raamatusse kirjutas sisse pühenduse: „36 aastase sõpruse meenutuseks. Lennart Meri.“ Mõningaid asju temast on raske kirja panna ja sama raske kirjutamata jätta.
Aga ega teistegagi kerge ole. Ka Pätsi ümber on keerelnud poliitilised tormid. Temaga oli mul kokkupuutumisi muidugi ainult poisipõlves, kuid mul on kasutada oma ema mälestused sellest ajast, kus on rohkelt juttu president Pätsist.
President Rüütlit õppisin tundma, kui ma ellu kutsusin tema välisnõunike grupi, mis tegutses aastatel 1990-1991.
Praeguse presidendi Ilvesega puutusin kokku, kui olin kaastööline Vaba Euroopa raadiosaadetes, kus ta juhtivalt tegutses. Aga mäletan teda ka varasemast ajast New Yorgis. Siis ta oli veel päris noor mees, kuid paistis juba silma oma eruditsiooni ja vaimsete võimetega.
Las ma kiusan sind natuke veel selle preemiaga. Kummast sa rohkem rõõmu tunned, kas tunnustusest või rahast?
No kui sa norima hakkad, siis vastan sulle ühe elust maha kirjutatud ja pahupidi pööratud anekdoodiga. Oled kindlasti kuulnud korp! Sakala auväärsest vilistlasest nimega Oskar Rütli, omaaegne jõukas Tartu advokaat. Kui tal oli suur juubel tulemas ja talt küsiti, kas ootab sel puhul Pätsilt ordenit või raha, siis vastas Rütli ilusas tartu murdes: „Raha, toda puru ju om, avvu oleks iks rohkem vaja.“ Minuga on sedasi, et „avvu“ juba veidike on, kuid raha on mul hädasti vaja tervislike ja muude probleemide lahendamiseks.
Peame ühiselt tunnistama, et parimad anekdoodid kirjutab elu ise ja lõpetame vestluse. Lepime kokku, et raha jäägu pealegi Hellarile, kuid „avvust“ saame kaasmaalaste ja väliseestlastena kõik osa. Soovigem kirjamehele tugevat tervist ja vahedat sulge edaspidiseks.
Kõnetraadikõnelus laureaadiga
Kultuur
TRENDING
