See võimaldab kaitseväkke võtta kõige haritumaid ja tublimaid noori. Uudisest ei selgu, mis saab ülejäänutest — nendest, kelle harjumused, käitumine, haridus ja füüsilised võimed jätavad soovida. Võib arvata, et seesugused vajaksid ehk kõige enam sõjaväe kainestavat distsipliini. On ju tohutul hulgal näiteid sellest, kuidas oma eluga rappa läinud noormehed on just kaitseväes valitseva korra ja distsipliiniga juhatatud õigetele radadele.
Enamus meie lugejaid teab, kuivõrd tugev oli noormeeste kaitsetahe esimesel Eesti Vabariigi ajal. Ometi polnud see potentsiaal piisav 1939.—1941. traagiliste sündmuste vältimiseks.
Kindral Ants Laaneots kinnitas ühes hiljutises intervjuus, et eesti sõduril on vastupanuvõimet ja entusiasmi teiste riikide sõjameestega võrdselt või isegi nendest rohkem. Selle näiteks tõi ta eestlaste saavutused Erna-retkedel, milliseid võib pidada tinglikult Euroopa või maailma tippvõistluseks sõjalis rakenduslike spordialade osas. Kindrali sõnul võiksid tulemused veelgi paremad olla, kui seda ei takistaks rahaliste võimaluste piiratus. Kindral väljendas muret nii kaitseväe relvastuse, varustuse kui ka Kaitseliidu alarahastamise ja asjaliku mobilisatsiooniplaani puudumise pärast.
Kuid lisaks kaasaegsele varustusele vajab kaitsevägi ka normaalseid elamis- ja majutustingimusi, mis on samuti vajalikud patriotismi kasvatamiseks ja mis pole veel alati ja kõikjal vajalikul tasemel.
Olukorda püütakse jõudumööda parandada. Praktilisena näib idee kohendada vanu kasarmuid uute ehitamise asemel, mis annab tõhusat kokkuhoidu. Esimene asi, mida iga riik iseseisvudes teha soovib, on luua muidugi oma sõjavägi, sest riigipiir vajab hädasti kaitset. Eestis on liikvel mitmeid teooriaid ja stsenaariume sellest, kuidas Vene väed võiksid lühikese ajaga, kõigest mõne päevaga, Eesti vallutada. Kuigi see oht ei näi vähemalt praegu eriti tõsiseltvõetavana, on hea teada, et taasiseseisva Eesti Vabariigi 11. aastapäeva eel on ka tänased sõjaväelased ja Kaitseliidu liikmed valmis oma kodumaad kaitsma.