Oh kuldsed ajad, õnsad päevad,
mis meele kustumata jäävad,
või olgu muutusi, mis ka
kõik näevad.
Ei eal unustama saa
sind, noorusmaa!
Villem Ridala „Noorusmaa“
Raamatu „Kuldse aja kaksikud“ esitlusel. Vas. Lugemisteatri Ilutuli liikmed Laas Leivat ja Merli Tamtik, intervjueerija Piret Noorhani, raamatu autor Eerik Purje, ühe „kaksiku“ tütar Heli ja autori tütar Merike, kes esitasid katkendeid perekondi tutvustavatest raamatu peatükkidest. Foto: V. Rannu
Esimese Eesti Vabariigi ajal sündinud poisid ja tüdrukud on jõudnud ikka, mil mõtted paratamatult pöörduvad mineviku mälestuste radadele. Neid mälestusi, kas ilusaid või masendavaid, on soov ka teistega jagada. On ülim aeg need kirja panna, enne kui kõik ununeb või kirjutamine muutub ülejõukäivaks.
Peab rõõmuga tõdema, et Toronto eestlased on olnud üsna agarad oma mälestuste talletamisega. Seda on juba tehtud ja tehakse edasi kas jupikaupa või omaette teostena. Mõelge vaid, Torontos anti hiljuti välja juba viies kogu Mälutunglaid! Sel põlvkonnal on olnud tõepoolest rohkem läbielamisi kui neil, kes sündinud pärast Teist maailmasõda. Nad on läbi elanud ülearu palju ühe inimpõlve kohta – elu verinoores Eesti Vabariigis täis usku ja lootusi... ja siis kõige selle kaotus. Vene ja saksa okupatsioonid, sõda, põgenemised, kodu, perekonna ja sõprade kaotused, surm ja nälg – see on olnud ühe põlvkonna kannatuste rada. Nende saatus on osa meie rahva saatusest. On tänuväärt, kui see jäädvustatakse tulevastele põlvedele.
Eerik Purje on avaldanud varem üksikuid mälestusi „Mälutunglates“, kuid nüüd saanud hakkama omaette mälestusteraamatuga, mille esitlus toimus Tartu College’is neljapäeval, 8. septembril. „Kuldse ajastu kaksikud“ ilmus Kirjastuse Argo väljaandel käesoleva aasta juulis.
Lugesin raamatu läbi ühe jutiga. See oli huvitav, kohati põnev, detailselt ning ladusalt kirja pandud. Teos jutustab autorist, tema lapsepõlvest ja noorukiikka jõudmisest. Paralleelselt räägib ta oma sõbrast Evald Oderist, keda nimetab oma kaksikvennaks. Autori lapsepõlv on tõepoolest kuldne ja sellisena usutav. Kui lapsel on kodu, ema ja isa, kes teda hoiavad ja armastavad ning leib laual, on see õnnelik lapsepõlv igaühe mõistes. Kas oled rikas või vaene, see eriti ei loe. Edaspidine elu, mida dikteerivad juba ajaloosündmused, pole kaugeltki kuldne, vähemalt minu meelest.
Niinimetatud kuldne ajastu autori elus kestis vaid 14 aastat ja katab raamatus umbes 100 lehekülge. Ülejäänud osa mälestusteraamatust jutustab okupatsioonidest, lennuväe abiteenistusest, sõjavangis olemisest, põgenikelaagrist ja lõpuks kodumaatu rändurina Austraaliasse asumisest. See oli huvitav, kuid kohati valus lugemine.
Elu Peipsi-äärses Kõnnu külas Eesti Vabariigi ajal oli mulle uudne ja huvitav. Värvirikkad küla elanikud, nende arusaamad ja lopsakad naljad lisavad teosele vürtsi ja värvi. Neid kirjeldab autor imestamapaneva detailsusega ning suure soojuse ja armastusega. Kahjuks pole enam Kõnnut ja autor leinab seda taga.
Asugem nüüd aga raamatu esitluse juurde. Piret Noorhani tutvustas autorit, nentides, et tegelikult Eerik ei vaja Toronto publikule tutvustamist. Tõsi, kes poleks lugenud tema arvukaid kirjutisi, raamatute arvustusi või Kargu Karla pajatusi Eesti Elus. Peale agara ja viljaka ajakirjanikutöö on ta tuntud ka luuletajana ja etlejana ning äratanud imetlust oma fantastilise mäluga. Piret tõi esile ka Eeriku muusikalisi andeid ning tegutsemist äri alal, omades kindlustusfirmat Torontos. Osava sulemehe tööviljad seni kirjutatud ja koostatud raamatutena, olid lauale välja pandud.
Mis saaks olla huvitavamat uue raamatuga tutvumisel, kui kuulata sellest katkendeid. Merike Purje, Eeriku tütar, alustas peatükiga Purje pere ajaloost. Heli Oder, kes on autori „kaksikvenna“ Evald Oderi tütar, luges ette kirjelduse Timsi Jaani perest, millest võrsusid Evald ja tema järeltulijad. Nende tõsisemate lugude järel kuulsime Laas Leivatilt Kõnnu küla värvirikaste meeste tegemistest ja ütlemistest humoorikaid katkeid. Koomiline, põnev ja samas liigutav oli terviklik jutt, mille esitas Merli Tamtik. See oli lugu kahe eesti sõduri venelaste eest põgenemisest ja läbi vintsutuste põgenikelaagrisse jõudmisest. Loo lõpus saime teada, et jutt oli autori vennast Albertist.
Piret Noorhani ja Eerik Purje võtsid istet publiku ette seatud mugavates tugitoolides ning algas intervjuu autoriga. Piret küsis ja Eerik vastas. Üks tavalisi küsimusi autorile on, et mis ajendas teda raamatut kirjutama. Kuulsime, et see oli võlg Kõnnu küla ees, mida enam ei eksisteeri, samuti tänu ja tunnustus kõigile ja kõigele, eriti rahvuslikule kasvatusele, mis vormisid autorit tema nooruses. Peale selle tundis kirjanik vajadust selgitada ja põhjendada kodumaalt lahkumist 1944. aastal 17-aastase noorukina.
Vestlusest saime veel teada, kuidas kulges raamatu kirjutamine, kuidas autor leidis kontakti Argo kirjastusega ja kui rahul ja õnnelik ta oli saades oma teosele suurepärase keeletoimetaja Riste Uuesoo näol. Raamatuid trükiti esialgu 500 eksemplari ja selle läbimüük on olnud hea. Torontosse saadetud kastitäiest oli veel järel kuus eksemplari, mis kohapeal mõne minutiga ära osteti. Piret lubas neid juurde tellida ja siis on ilmajäänuil võimalik osta raamatut Eesti Majast estore’i kauplusest.
Kuulajad tundsid huvi, mis on autoril käsil või edaspidi kavas. Selles osas ei saanud kindlat vastust. Avaldati soovi, et Eerik jätkaks mälestustega sealt, kus need pooleli jäid (jõudmisega Kanadasse), kuid autor arvas, et sellest ajast on juba küllalt kirjutatud. Soovile, anda välja raamat Eesti Elus ilmunud Kargu Karla pajatustest, reageeris autor eitavalt, oletades huvi puudust lugejaskonnas.
Miks kasutas autor pealkirjas väljendit „kuldne ajastu“? See oli kuldne rahvuslikus mõttes nentis autor. Kuidas toimus rahvuslik kasvatus? Olulist rolli mängisid õpetajate ja noortejuhtide eeskujud, tutvumine Vabadussõja ajalooga jning sõduripoisina sõjaväes, lugupidamine eestiaegse väljaõppega juhtide ja ohvitseride vastu.
Paar tundi möödus märkamatult. Saalitäis publikut tänas vastse raamatu autorit tugeva aplausi ja lilledega. Õnnelikud raamatu omanikud ruttasid autorilt autogrammi saama.
Enne kohvi ja kringlit tutvustas Tartu College’i nõukogu esimees Jaan Meri edaspidiste ürituste kava, mis on oma mitmekesisuses märkimisväärne. Jälgige reklaami ja tulge osalema.