Konsistooriumi vastused hr. J. Silmbergile ja hr. T. Oravale

Esileht Viimased Loetumad Kommentaarid

Eestlased

Kanadas Austraalias Rootsis Inglismaal Saksamaal USAs Venemaal Soomes Ukrainas Eestis Rohkem ...

Konsistooriumi vastused hr. J. Silmbergile ja hr. T. Oravale (1)

Eesti kirikud | 04 Jul 2008 | EWR

Andres Taul
E.E.L.K. Konsistoorium
E.E.L.K. peapiiskop

Kirikute ühinemise teema ei ole uudne E.E.L.K.-le ega EELK-le. Juba 14 aastat tagasi alustati kirikute ühinemise läbirääkimisi, mis jooksid ummikusse detsembris 1995. Ma ei kujuta ette, kuidas veel samm-sammult rahulikult edasi minna, kui 10 aastat ei astutud ühtki sammu.

Küsimusele peapiiskopi ameti kohta vastan, et kehtima jääb nii E.E.L.K. peapiiskopi emeeritus tiitel kui ka EELK Välis-Eesti piiskopi amet. Ordinatsioonis on need samad, sest piiskopiks pühitsetakse (consecrated) ja peapiiskopiks ülendatakse (enthroned) ning ordinatsiooniteenistustes olid need väga selgelt esile toodud. Oma ülesannetes „Põhimääruste“ järgi need suurt ei erine – nii piiskopil kui peapiiskopil on samad õigused piiskopkonnas ja kogudustes toimimiseks. Endastmõistetavalt on ühinenud kiriku peapiiskopi koht Eestis. Iga piiskopkonna tunnuseks ongi oma konsistoorium. Kehtib autonoomia oma piiskopkonna vaimulike, koguduste ja praostkondadega administratiivsetes, liturgilistes ning majanduslikes asjades.
Kui hr. Silmberg toonitab, et peapiiskopil on 79 korral õigus „segada“ meie kirikuellu, siis kuidas mõista seda sõna „segada“ või „sekkuda“? Kas tõesti on piiskopid ja peapiiskopid praegu ja varem olnud koguduste elu suured segajad? Igal õpetajal on õigus toimida oma koguduse juhatuses ja nõukogus ning „segada“ koguduse elu, praostil on õigus oma praostkonna koguduste elu nõustada ja kogudust külastada igal ajal, piiskopkonnas on see õigus piikopil ja kirikus ülemkarjasel. Need õigused on ka praegusel E.E.L.K. peapiiskopil ja olid samuti eelmistel. Me oleme episkopaalne kirik oma piiskopliku struktuuriga, mitte koguduste liit, see on nii olnud algusest peale. Kui lugeda meie „Põhimäärusi“ põhjalikult, siis on see märksa piiskopikesksem kui Eestis olev „Põhikiri“ ja ometi tundub, et just meie oleme demokraatlikumad.

Ma ei ole kuulnud, et kogudused oleksid kurtnud nende „segamise“ pärast. Seepärast arvan, et see on meelevaldne interpretatsioon.

Küsimusele aruandluskohustuse osas vastan, et iga praost teeb seda pragu E.E.L.K. peapiiskopi ees ja see on ühtne süsteem, mis sisaldab jumalateenistuste arvu, kiriklikke talitusi, koguduse elu tegevuse kirjeldust, majanduslikku olukorda, muusikatööd ja laste- ning noortetööd, sisaldades koguduse ja praostkonna elu rõõme ja muresid. See on meile ülevaate saamiseks hädavajalik, sest meie kogudused on ka Euroopas ja Austraalias. On loomulik, et me proovime koos Tallinna konsistooriumiga leida õpetajaid välis-eesti kogudustesse ja uutesse loodavatesse kogudustesse Brüsselis ja Dublinis. Meie kirik ei koosne ainult USA ja Kanada kogudustest ja mõelge, kui vanad on me vaimulikud 10 aasta pärast! Praegu on meil E.E.L.K.-s 45 iseseisvat kogudust.

Küsimustele, mis puudutavad EELK Tallinna Konsistooriumi „Põhikirja“, vastan, et need ei ole seotud otse meiega ja me lähtume oma „Põhimäärustest“. See puudutab ka vaimuliku ametinimetust, liturgiat ehk siis jumalateenistuse vormi ja seniseid traditsioone. Meile ei saa „peale suruda“ asju, millega meie konsistoorium ja praostkonnad nõus ei ole, puudutagu see liturgiat, vaimulike nimetusi või kirikumakse ja muid asju.

EELK Tallinnas on muutnud oma „Põhikirja“ just Eesti Vabariigi ajal nii, et see oleks kooskõlas Eesti riigi seadustega. Ka E.E.L.K. on muutnud oma „Põhimäärusi“ vastavalt vajadustele 1966. a., ja peale seda on tehtud ümbertrükke. Nii pole seegi üks-üheselt sama 1935. a. Eestis vastuvõetuga ja vaielda selle üle, kumba omad on õigemad, on mõttetu, sest meile jääb meie oma alles. Tuletan ka meelde, et punktid ilmusid E.E.L.K. nimekujusse alles 1995. a. ning selle nimekuju kinnitamiseks ei kutsutud kokku kirikukogu.

Mis puudutab hääleõigusest loobumist Luterlikus Maailmaliidus ja Maailma Kirikute Nõukogus, siis on kuidagi välja kujunenud praktika, et viimasel 17 aastal oleme seda kasutanud kõigest 2-3 korral, seevastu EELK igal korral. Ühinemisel oleks meil aga Porvoo osaliskirikuna kantsli ja armulauaosadus kõikide protestantlike kirikutega, seega saab näiteks anglikaani või Wales’i kiriku vaimulik pidada meie koguduses teenistust ja teenida meie rahvast, kui meil pole oma õpetajat. See vajadus on Euroopa kogudustes märksa aktuaalsem kui Kanadas.

Ma mõistan muret koguduste kinnisvara osas, kuid see olukord ei muutu, sest praegugi kuuluvad peale koguduste lõpetamist koguduse varad E.E.L.K.-le või vastavate lepingute järgi sinoditele, kes aitasid varasid saada. Ma ei näe siin probleemi ja senine staatus jääb püsima. Samamoodi aktsepteeris Tallinna konsistoorium meie kiriku senist nimekuju (Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Välis-Eesti Piiskopkond), ja inglise, saksa või rootsi keeles kirjapildis vahet ei ole. Hirm oma iseseisvuse kaotuse pärast on põhjendamatu, sest otsused, mis puudutavad piiskopkonda, langetatakse mõlemate konsistooriumide nõusolekul. Meie huvi on, et meil oleks võimalus saada Eestist õpetajaid ja ühise kirikuna on märksa lihtsam edasi minna, me vajame tulevikus palju suuremat tuge nii Tallinna Konsistooriumilt kui ka projektide kaudu, mida toetab Eesti riik läbi kodumaa kiriku, alates „Rahvuskaaslaste programmist“. Ühiselt ja koostöös suudame me palju julgemalt vaadata ettepoole ja mõelda H. Visnapuu sõnadele: „Me kestame läbi aja!“

Ühinemise lepingupunktid on:

1. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ühineb Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga ja moodustab EELK Välis-Eesti piiskopkonna.
Seega Välis-Eesti piiskopkonnal on oma konsistoorium ja piiskop, õigus korraldada kirikuelu vaimuliku poolt, õigus jääda oma välja kujunenud jumalateenistuste korra juurde. Kui kogudused tahavad rakendada uuendusi, on neil selleks vabadus. Iseseisvus jääb püsima ka administratiivsetes ning majanduslikes asjades.

2. EELK ja Välis-Eesti Piiskopkond toimivad oma „Põhikirja“ ja „Põhimääruste“ alusel, välja arvatud punktides, mida on vaja muuta ühinemise tingimustes.
Seega saame me korraldada oma kirikuelu vastavalt praegustele „Põhimäärustele“.

3. EELK Välis- Eesti piiskopkonna ülemkarjane on EELK peapiiskop ja E.E.L.K. peapiiskop asub EELK Välis-Eesti piiskopkonda juhtima piiskopi ülesannetes.
Ühinenud kirikul saab olla vaid üks ülemkarjane asukohaga Tallinnas. Siinne piiskop juhib siinset piiskopkonda, välja arvatud üldkiriklikes küsimustes, kus tehakse ühised ostsused.

4. EELK Välis-Eesti piiskopkonnal on aruandmiskohustus EELK peapiiskopi ees.
Aruandluskohustus tähendab aastaülevaadet koguduste tegevusest nii jumalateenistuste, armulaualiste, kiriklike talituste ja majanduse olukorrast, seda on kõik meie kogudused teinud tänini. Samasuguseid aruandeid peavad välis-eesti praostid esitama siinsele piiskopile. Koguduste iseseisvus oma asjade otsustamisel jääb samaks, nagu see siiani on olnud.

5. EELK piiskopkondade kogudustel on õigus kuuluda ka asukohamaa luterlikesse sinoditesse.

6. Kirikuelu ühtlustamine toimub jätkuva protsessina, vajadusel täiendades piiskopkondade õigusakte.

Muudatused toimuvad läbirääkimiste teel piiskopkondade konsistooriumide kokkuleppel ja nõusolekul. „Keegi ei või ette näha, mis võib tulla tulevikus, sellega pole vaja ka kõike raiuda kivisse. Kirik peab reageerima muutuvate olukordade kohaselt.“ (Tsitaat dr. Endel Arro.( 23.06.08.), U. Petersoo Konsistooriumi assessor.)