Tehnoloogia ajastu on kaasa toonud kontrollitud ühiskonna järk- järgulise ilmumise. Sellist ühiskonda kontrollib eliit, kellel puudub side traditsiooniliste inimühiskonna väärtustega ja see side on pidevalt vähenemas. Ilmselt on eesmärgiks tagada lakkamatu järelevalve igale kodanikule. See süsteem valib enda seast juhid, kellel on võimalikult vähe seoseid reaalsusega sest vaid nemad suudavad teenindada süsteemi nii nagu süsteemile tarvis on. Süsteem aga tagab vastutasuks selle, et nende panga arvetele kogutavate numbrite arv kasvaks võimalikult kiiresti ja selle rituaaliga pannakse paika ühiskondliku staatuse näitajad. Kuid need numbrid ja allaheitlikkus süsteemile on ainus asi, mida neil inimsusele pakkuda on. Seega me oleme inimkonnaga liikumas punkti, kus te sünnite robotina, teid kasvatatakse robotiks, teid programmeeritakse robotiks ja te surete robotina.
Seega tekib küsimus, kas te jõuate enda elu jooksu üldse küsimuseni - kes te olete ja mida te tahate ? Ja kui jõuate, siis te ei oska ilmselt peale pangaarve numbri enam midagi vastatagi. Meie biorobotile tehakse aga selgeks, et pangaarvel olevate numbrite suurusest sõltub tema õnne ja heaolureiting. Teile öeldakse, et mida paremini te seda süsteemi teenindate, siis seda õnnelikumaks te saate. Teile luuakse illusioon, et kultuur on vaid selleks, et sellise süsteemiga kohanduda ja sellest sõltub teie ellujäämine. See on süsteem, kus kõik inimeste vahelised suhted baseeruvad peamiselt võimul, hirmul, manipulatsioonil ja valedel. Ning mitte miski selles süsteemis ei ole enam tõeline inimeste vaheline suhtlemine, vaid programm.
Kõik mida teie juhtimiseks vaja on juppi fiiberoptilist kaablit, mille kaudu saab näidata teile liikuvate piltide illusiooni, millega programmeeritakse tavakodanikku käituma. Selle kaudu luuakse meie reaalsustaju ja midagi, mida olete harjunud nimetama eluks. Me ei mõtle sellele, kelle tõlgendus see on ja milleks meile seda üldse näidatakse. Kuid just see määrab selle, kuidas me käitume, ennast riidesse paneme, mida me sööme, mida osatame või millist tööd me teha tahame, sest just see töö on prežtiisne. See tähendab, et me oleme juhitud kellegi teise tahtest, kuni selleni et me enda tahet enam ei oskagi formuleerida. Nii kaugeneb ühiskond reaalsutajust, sest see mis toimub ja mida kogeme on toodetud, mitte meie reaalse elu juurde kuuluv ega samas ka oluline. Asi liigub kuni selleni välja, et me ei tea enam isegi, miks me taolist etendust ja selle juurde kuuluvat butafooriat vajame. Teile on vaid öeldud, et teil on neid tarvis ja teie osaks on vaid vastavalt reageerida. Süsteem aga premeerib teid, kui te vastavalt reageerite. Kes meist ei tahaks olla presidendi või riigi parim sõber.
Sellise ühiskonna teadus on suurepärane, meil on palju erinevaid tehnoloogiaid. Kuid paljud probleemid mida proovitakse lahendada, taasloovad end. Kui tehnoloogiast tingitud geneetiliste muutuste levik jätkub sama kiirusega kui praegu, siis ainus eluvorm, mis sellises süsteemis saab alles jääda peab olema võimalikult robustse loomusega.
See on maailm, kus meie sotsiaalsüsteem on kavandatud selliselt, et see soodustaks eraldumist. Meie haridus süsteem on kujundatud nii, et varjata teadmisi. Meie meditsiini süsteem on kavandatud selliselt et luua haigusi. Meie majandus süsteem on kujundatud selleks, et varastada rikkust. Meie ühiskond on kujundatud nii, et luua ebavõrdsust ja meie tsivilisatsioon on terviklikult tsiviliseerimata. Me elame tsivilisatsioonis, kus vähemus kontrollib enamust ja see enamus on konkureerima pandud teineteise vastu aina väiksematele ressurssidele, et hoida elus oma perekonda. Probleem seisneb selles, et meie arusaamine on niivõrd fragmenteerunud et me ei suuda seda enam näha. Nii oleme loonud vabalt karjatataval režiimil eksisteeriva ühiskonna. See toimib põhimõttel, et kui te tahate oma vaenlast alistada siis kasvatage ülese tema lapsed ja seda tehakse ilma teie teadmiseta ja nõusolekut küsimata. ning Teile aga luuakse illusioon, et teie lapsed on kindlates kätes. Te näeksite seda, kui te leiaksite aja vaadata, kuid aega teil ei ole ja sest ka see on teilt varastatud.
Selliste riikide valitsused kompavad pidevalt lubatavuse piire, lükates inimesi pidevalt inimlikkusest kaugemale. See toimub hoolimata sellest, keda me valime ja vaatamata valitute kinnitustele, et nad tegutsevad rahva huvides. Selline valitsus toimib vaid tänu uskumusele, et see süsteem on reaalne, hoolimata sellest, kas on tegemist diktatuuri, monarhia või demokraatiaga. Reaalsus on aga see, et iga võim kuritarvitab seda võimu, mis on tagatud talle rahva poolt, keda ta valitseb, uskudes samas sellesse, et võim ja struktuur milles nad elavad on reaalne. Teid õpetatakse pühakirjatekstidest näpuga järge ajama tegelike lahenditeni jõudmata. Te ei suuda teadvustada ja nõuda isegi seda et valitsus teie elujärge parandaks. Me ei suuda teadvustada isegi seda et valitsused on ju loodud selleks et teenindada inimkonna vajadusi mitte vastupidi. Tavakodanikust on kujundatud meie võimusüsteemile legaalne ori, kes tuleb allutada võimule ja panna ta võimule meelepärasesse vangikongi istuma. Või nagu Gaabriel Ivole kunagi ütles – et sinu jõud ja võim on sinu vangitorn. Kuid need trellid selle vangitorni uksel on vaid tänu inimese uskumusele, et süsteem on reaalne. See on ainus põhjus, mis paneb teid maksma maamaksu teile endale kuuluva maa eest või töötasu, korruptiivsele valitsusele, kes loob selle tulemusena sellise seadusandluse, et teie käest saaks seadusandlikul alusel ära võtta või kontrollida kõik mis teil on. Ainus valik, mis teile antakse on uskuda sellese, et asi peabki nii olema ja et usute sellesse, sest teised teevad ka nii. See on orjastamine avalike teenrite poolt, kes eraldavad teid ühiskonnast, et teie üle valitseda. Seda on kerge teha läbi selle, et teile tuleb öelda et kõik teid ümbritsevad inimesed on teie konkurendid. Teid õpetatakse hindama teineteist vaid erinevuste alusel ja mängima süüdistamise mängu, et te saaksite välja elada viha teiste endasuguste vastu, et te saaksite tunda et olete midagi korda saatnud. See on kui religioon, mis röövib teid aegamisi paljaks teile kuuluvast maast ja esivanemate kultuuripärandist.
Muutumisvõimet nimetatakse selles ühiskonnas kodanikuallumatuseks, unustades et ilma kodanikuallumatuseta ei saa demokraatia eksisteeridagi, kuid just seda te kardate. Kardate astuda isegi esimest sammu sellel allumatuse teel, sest, mitte keegi pole teile luba andnud ja mitte kelleltki pole seda ka küsida.
Kui te nii mõtlete, siis te olete võimu teener ja teid valitsetakse võimu nõusoleku kaudu. Kuid valitsus peab olema teie teener, mitte orjapidaja või täitma loomakarja elektrikarjuse funktsiooni. Selliselt manipuleeriv võim on ebakindel ja tema ainus eesmärk on saavutada võimu teie üle. Kui süsteem on ebakindel, siis ta lähtub vajadusest kõike kontrollida. Ainus mida nad selles olukorras suudavad teile pakkuda on see, et nende võimu kestmine on hädaohus ning teie kohustuseks on likvideerida ja lämmatada kõik ohud, mis seda võimu võivad ohustada. Võimu ülesandeks on sellises olukorras panna pööbel konkureerima võimu tunnustuse üle, mis talle võimu ohustava elemendi likvideerimisel sülle langeb. Tegelikkuses on see aga enesetapp, sest võim kaotab igasuguse immuunsuse ennast kaitsta. Ta on nagu aidsihaige, kes ei sure mitte aidsi vaid selle tüsistusena ilmnevasse kopsupõletikku ja selle ilmnemisel peetakse seda juba paratamatuseks.