Jumalateenistus algas oreli preluudiumiga, koraali ja liturgilise osaga. Õp. Petersoo meditatsiooni aluseks oli Joh. ev.20:19—20.
Palju oli muutunud, sest jüngrid arvasid, et Jeesus oli surnud. Kui nad aga koos olid, ilmus Jeesus ootamatult nende keskele ja näitas neile oma haavaarme... Vaatamata kõigile vapustavatele läbielamustele eelnenud nädala-poolteise jooksul ei rääkinud nad oma tunnetest, vaid konstateerisid ainult lühidalt seda, neid fakte, mida nad otseselt nägid ja mida nad tahtsid jätta tõestusena järeltulevatele põlvedele kui tõde sellest, et Jeesus oli tõesti üles tõusnud. Ootamatult jüngrite keskele ilmunud Jeesus ütles: „Rahu teile!“ See soov eemaldas jüngrite valu, leina ja kartuse ühe hetkega ning nad muutusid taas rõõmsaks. Aga tõelised sügavamad tunded jüngrite hinges, millest käesolevas Pühakirja tekstis otseselt ei räägita, on palju lähedasemad neile Taaveti poolt loodud sõnadele, mida me täna kuuleme helitöödes „Musica Divina“ esituses, ütles õp. Petersoo. Need on sõnad, milles kuningas Taavet väljendab oma sügavamaid tundeid, kui ta mõtleb Jumala armastusele, Tema võimsusele, hoolele ja Tema päästvale käele.
Järgnevalt kuulsimegi „Musica Divina” ettekandes noorte keelpilliorkestri saatel Lembit Avessoni juhatusel pidulikku ja säravat J. H. Roman'i (1694—1758) kolmeosalist helitööd „Jubilate Deo” Ps.100:1,4,5 sõnadele (Jubilate Deo, Qudniam Suavis ja Gloria Patri).
Sellele järgnes F.J. Haydn'i (1732— 1758) „Non nobis Domine “ (Ps. 115:1).
Kolmandaks esitas koor orkestri saatel esiettekandes Lembit Avessoni värskelt loodud „Cantate Domino “ (Ps.96:1- 3), mis jättis hinge kustumatu ja sügava mulje kui võidukas ülistuslaul Jumala vägevusele ja päästvale armule Jeesuse Kristuse läbi.