Kontsert-õpituba „Eesti laulud“ * Laulud Eestile ja tunnustus eesti heliloojatele * USAst kohal Urmas KärnerEesti Elu
Uuel aastal, pühapäeval,14. jaanuaril, toimub Tartu College’is kontsert-õpituba-ühislaulutund nimega „Eesti laulud“. Tekib kohe küsimus: Mis on eesti laulud?
Vastuseks võib öelda, et see on laul, mis sobib aasta alguse lähikonda. See on eesti helilooming. Laul võib peegeldada ka tekstis peituvaid rahvakombeid ja kultuurilisi nähtusi. Kuigi tegemist pole hümnidega ega klassikalise koorimuusikaga, on kontserdi põhitoon tõsine ning rahvuslik, sisustatud nii ühis- kui mõnegi soololauluga.
Kui tekib teine küsimus, kes on lauljad, võiksime neid kutsuda, rahvalaulu esituse kombel, eeslauljateks. Minikuulutustelt lugesime „Andres ja sõbrad“. Viimasel esinemisel olid Andresel kaaslasteks Ilo Maimets ja Leena Tiismann, nii et nendega on proov tehtud. Tütar Järvi-Linda tuleb esindama veelgi nooremat põlvkonda ja kooridirigent Charles Kipper pakub helinditele orkestraalsemat kõla. Eeslauljaks ja solistiks saabub New Yorgi piirkonnast tuntud laulja ja kogukondlik eestvedaja Urmas Kärner.
Kuna hakkame lauludega kajastama eesti rahva tähendusrikast sajandit, tulvil nii rõõmu kui kurbust, näeb eeskava ette viis ajaloojaotust: vana aeg, ärkamisaeg, vabariigiaeg, pagulasajastu/okupatsioon ja uus ärkamisaeg. Venestamiseaeg kaob siinjuures ärkamisaja sulatava vaimu sisse ja taasiseseisvunud Eesti näib veel, võiks öelda, uue ärkamisaja palega, olgugi et uued ja ilusad rahvuslikud palad on lähiaastail pälvinud rahva hinnangu, eriti laulupidudel. Ka neile läheneme samm-sammult.
Ärkamisajal (1860- ) oli eestlane hakanud tajuma, et tal on isamaa. Tunnustame siinjuures lauluga luuletajaid ja olulisi heliloojaid (Kunileid, Hermann, Saebelmann, Thomson), kes koos teiste rahvavalgustajatega ütlesid selgelt välja, et meil on isamaa. Meie ei tohi aga unustada, et eestlane laulis juba enne, kui rahva ja riigi mõisted hakkasid kristalliseeruma. Pöördume vaimusilmis esivanematele, vana eesti rahvale ja püüame vähemalt mõnegi regiviisiga tunnustada karmide sajandite poolt karastatud vana aega.
Eesti vabariigi aeg (1918- ) tõi meile hoogsaid ning kaasakiskuvaid rahvuslikke laule (ka kaunist lüürikat), mille arvukaid loojaid ei suudakski laulusõbrad laval kõik esile tuua. Loodi ka isamaalisi ridu välismaalt sisse toodud viisidele (Eestimaa, mu isamaa - saksa; Kas tunned maad - prantsuse, jne.; Porilaste marss - soome/rootsi). Isamaalisi laule meie heliloojailt soodustas Eesti riik. Tihti olid vabariigiaegsed laulud, eriti mida rahvas laulis, marsitaktis. Millised neist ootavad „Eesti laulude“ kavas esiletoomist? Jääme ootama.
Üle 40 aasta kestnud pagulasajastu/okupatsioon (1944- ) sundis looma laule hoopis teistsuguse iseloomuga. Viisiloojad, eriti kodumaal, olid peamiselt omad. Kui sõjajärgselt loodud pagulaslaule Eestis isegi praegusel ajal ei tunta, saabus aga okupatsiooni oludes loodud viise vaikselt meretaguste kõrvadeni. Mõlemad leiavad tõlgendusi kontsert-õpitoas.
Uue ärkamisaja (1985- ) lauludega on otstarbekohane eeskava lõpetada, kuna neid oskab laulda ka kuulajaskond. Et laulaks kogu saalitäis! Eespere ja Mattiisen on ju meid Kanadas isiklikult külastanud. Ei tohiks ka karta „õpitoa“ mõistet. Andmed on peamiselt kavalehtedel nagu ühislaulusõnad; hääled on pühendatud peamiselt lauludele, mitte kõnedele.
Kui mõnelgil heliloomingul on nn „coda“, siis leiame seda ka eeloleva eeskava raames ühe Roman Toi sügavalt rahvuslikult meelestatud vaimuliku laulu tõlgenduses. Jääme sedagi ootama! AJR
Inimesed
TRENDING