Kirjastuse Orto juhi Andres Lauri nime eestikeelsetest teatmeteostest naljalt ei leia. Teadaolevalt on see olemas vaid 1938 ilmunud leksikonis „Eesti majandustegelased“. Samas täidavad sajad tema poolt kirjastatud raamatud eestlaste raamaturiiuleid nii välis- kui kodu-Eestis. 23. aprillil möödus A. Lauri sünnist 100 aastat. Sel puhul toimus Eesti Kirjandusmuuseumis teaduskonverents, kus räägiti A. Lauri panusest väliseesti ja Kanada kultuuri, meenutati teda kui tegusat, samas vastuolulist inimest. Ürituse läbiviimist toetas Tartu Kultuurkapital.
Ees vasakult: Tiina Kirss, Sulev Kasvandik, Merike Kiipus, Janika Kronberg. Taga: Eda Sepp, Eva Rein, Piret Noorhani, Mart Orav, Anne Valmas. Foto: Alar Madisson, Eesti Kirjandusmuuseum
Konverentsi avas Eesti Rahva Muuseumi projektijuht ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Piret Noorhani, meenutades sissejuhatuseks Andres Lauri päritolu ja tema elukäigu põhifakte. Oma ettekandes keskendus P. Noorhani aga kirjastuse Orto ja Andres Lauri arhiivile, mida säilitatakse Ottawas, Kanada Arhiivis ja Raamatukogus (LAC). Kahtlemata on see üks suuremaid ja olulisemaid eesti pagulaskultuuri ajalugu kajastavaid arhiivkogusid Kanadas, mis pakub suurt huvi ka Eesti uurijatele. Paraku on neid kodueestlasi, kes jõudnud LAC-i Orto arhiiviga tutvuma, väga vähe. Selleks, et hinnaline materjal ka kodueesti uurijatele kättesaadavaks muuta, tuleks arhiivi tähtsamad osad digiteerida. Juba mõnda aega on toimunud läbirääkimised LAC-iga selle eesmärgi saavutamiseks. P. Noorhanil on kavas neid kõnelusi lähemal ajal Ottawas jätkata. Eesti saaks projektile kaasa aidata Rahvuskaaslaste programmi toetuse kaudu.
Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu väliseesti kirjanduse keskuse juhataja Anne Valmas rääkis Andres Lauri tegevusest Orto kirjastuse rajaja ning juhina, peatudes põhjalikumalt kirjastuse Orto algusaegadel. A. Laur oli asunud 1943 Soome, kus andis juba 1944 välja kaks raamatut: Karl Ristikivi „Tuli ja raud“ ja Valev Uibopuu „Võõras kodu“. 1944 sügisel läks ta edasi Rootsi, kus sai selgeks, et eestlastel on suur vajadus rootsi jt keelte õpikute ning muu tarviliku kirjasõna järele. Nii hakkaski ilmuma üks raamat teise järel. 1950 kolis A. Laur Kanadasse, kus Orto jätkas oma tegevust. Kirjastuselt Orto ilmus ühtekokku 405 nimetust raamatuid. Võrdluseks olgu öeldud, et Eesti Kirjanike Kooperatiivilt (EKK) ilmus neid 415. Lisaks sellele andis A. Laur välja ajakirja „Kodukolle“ ja ajalehte „Vaba Eestlane“.
Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Janika Kronbergi ettekanne kandis pealkirja „Kirjastus Orto kui lugejate kooperatiiv“. J. Kronberg peatus kahe konkureeriva väliseesti kirjastuse, Orto ja EKK omavahelistel keerulistel suhetel. Teatavasti tekkis EKK reaktsioonina A. Lauri kirjastamispoliitikale ja tema komplitseerunud suhetele kirjanikkonnaga. Kirjanikud ilmutasid üha suuremat rahuolematust lepingutingimuste ja honoraride suhtes. Mitmetest kaastöötajatest ja autoritest said vastased ja konkurendid. Ometi tuleb möönda, et enne oli Orto ja alles siis tuli EKK. A. Laurilt pärineb ka raamatuklubi idee – süsteem raamatute ülemaailmseks levitamiseks, mille võttis hiljem üle EKK. J. Kronberg ilmestas oma ettekannet mahlakate näidetega väliseesti lehtedes toimunud diskussioonidest ja sõnasõjast.
Konverentsi hommikuse sessiooni lõpetas Häädemeeste kodu-uurija Sulev Kasvandik, kes on teinud ära suure töö omakandimehe A. Lauri elukäigu uurimisel. A. Laur sündis Pärnumaal Orajõe vallas Ikla külas Mardi talus. S. Kasvandik on pühendanud ühe numbri tema poolt väljaantavast ajakirjast „Häädemeeste Elu“ A. Laurile. Konverentsil rääkis S. Kasvandik lisaks A. Laurile teistestki Häädemeeste kandi kirjastajatest – 1861-1916 elanud pimedast luuletajast ja kirjastajast Jüri Dreimannist, kirjastuse Boreas ühest asutajast Evald Jakobsonist ja kaasaegsest eesti kirjanikust ja kirjastuse Penikoorem juhist Peeter Ilusast.
Päeva teise poole avas Kanada kirjanduse uurija Eva Rein Tartu Ülikoolist, kes vaatles A. Lauri kirjastustegevuse tähtsust Kanada-uuringute vaatevinklist. E. Rein on üks neid väheseid Eesti uurijaid, kes saanud tutvust teha Orto arhiiviga Ottawas. E. Rein kinnitas, et sealsed materjalid ei dokumenteeri mitte üksnes A. Lauri rolli väliseesti kultuuriloos, vaid ka tema tähendust Kanada kultuurile. Kanadasse elama asudes hakkas A. Laur aktiivselt välja andma maailmakirjanduse tõlkeid eesti keeles, sh tõlkeid Kanada kirjandusest. Samuti korraldas A. Laur esimese Kanada kirjandusvõistluse ja üritas käivitada eesti raamatuklubiga sarnast võrgustikku ingliskeelsete raamatute levitamiseks. Ehkki kõik need ettevõtmised ei õnnestunud täiel määral, oli tegemist siiski märkimisväärselt julgete algatustega.
Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Tiina Ann Kirss rääkis sellest, mis on kuulunud väliseestlase lugemislauale ja kuidas see lugemisvara on mõjutanud lugejat. Ta lähtus nii isiklikest kui oma lähedaste lugemiskogemustest. Päevakohaselt analüüsis ta seda, millist rolli etendasid A. Lauri poolt välja antud raamatud väliseestlaste erinevate põlvkondade lugejate seas, olgu tegemist eesti kirjandusklassika või uudiskirjandusega, Põhjamaade romaanide vm-ga. Taas leidis rõhutamist A. Lauri panus ja operatiivsus võõrsile sunnitud eestlaste varustamisel omakeelse tarbe- ja ilukirjandusega.
Konverentsile oli saabunud ka külaline Torontost – Eda Sepp. Esinejatest ainsana oli tal isiklikke mälestusi A. Laurist, kes oli olnud nende peretuttav. E. Sepa meenutused kinnitasid eelkõnelejate peamiselt arhiivi- ja trükiallikate põhjal kujunenud oletust, et A. Laur oli vastuoluline isiksus. Kirjanike poolt liigväikeste honoraride maksmises süüdistatut mäletab E. Sepp sõprade ja lähedaste suhtes helde mehena, kes armastas korraldada suurejoonelisi koosviibimisi ja nautis seltskonda. E. Sepa sõnutsi oli A. Laur kultuurisõbralik ärimees, olemata siiski intellektuaal. See võib olla üks põhjusi, miks kirjastaja A. Lauril tekkisid erimeelsused kirjanikega. Ometi tuleb tunnustada A. Lauri tegevust. Ilmus ju Orto märgi all suur hulk eestlaste jaoks olulisi väljaandeid, teiste seas Suur Piibel, mis jäi ka viimaseks A. Lauri kirjastamisel ilmunud raamatuks – sümboolne ja suurejooneline kokkuvõte tema elutööst. Andres Laur suri 3. aprillil 1973 Torontos.
Konverentsi puhuks koostas Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu juhataja Merike Kiipus näituse Orto väljaannetest . Pärast tervitusnapsi ja näitusega tutvumist toimus Orto raamatute oksjon, mille viis läbi ajakirja „Akadeemia“ toimetaja Mart Orav. Oksjoni tulu läks MTÜ Baltic Heritage Network toetuseks. Nimetatud organisatsioon loodi 2008 jaanuaris eesmärgiga koondada väliseesti ja -balti kultuuripärandi säilitajaid (vt www.balther.net). Raamatusõprade huvi Orto väljaannete vastu oli elav. Erilises hinnas olid Marie Underi, Artur Adsoni, Ivar Ivaski jt kuulsate kirjanike pühenduste ja sissekannetega raamatud.
Kindlasti tõi konverents Tartus Andres Lauri isiku kirjandussõpradele palju lähemale. Tahaks loota, et see aitab kinnistada ka tema panust eesti kultuurilukku. On oluline, et lugevad eestlased mäletaksid Orto kõrval ka selle loojat, omanikku. Nii ehk jõuab Andres Lauri nimi viimaks teatmeteostessegi.