Keskseks teemaks oli kuulutatud sõja ja rahu mälestised. 5. septembril toimus Tõrva Kammersaalis seminar „Tõrva – väärtuslik Eesti väikelinn“ sarjast „Ajaloolised Eesti külad ja linnad.“ Samal päeval oli võimalik osaleda ekskursioonil Tallinnas endise „Dvigateli“ sõjatehase piirkonda. 8. septembril toimus Saaremaal ajalookonverents „Zerel 95“, mis keskendus I maailmasõja aegsetele sõjasündmustele Sõrve poolsaarel 1917 aasta sügisel.
Külm sõda
Külm sõda algas vahetult pärast II maailmasõda, kui tekkis tugev vastasseis endiste liitlaste –Lääneliitlaste ja Nõukogude Liidu vahel. Külma sõja ajal eraldas Ida Läänest raudne eesriie, kõik sõjalis-kaitselise tähtsusega seotu oli mõlemal pool ülimalt salastatud. Vaid väga piiratud hulgal inimestest oli ülevaade „omade“ relvadest, strateegiast, taktikast, militaarrajatistest ja muust säärasest. Teise osapoole kohta püüdsid aga spionaažiga tegelevad institutsioonid igal võimalikul viisil teavet koguda.
Külma sõja lõpuks peetakse Berliini müüri langemist ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Nende ligikaudu neljakümne viie aasta jooksul oli vastuseis aeg-ajalt nii kuum, et sõda võis kohe-kohe puhkeda. Poliitikud ja diplomaadid, nii ühelt kui ka teiselt poolt, suutsid suure vaevaga siiski suure sõja ära hoida. Võib öelda, et külma sõja aegne poliitiline ajalugu on küllaltki hästi dokumenteeritud nii paljude osaliste mälestuste kui ka arhiividokumentidega, viimased on küll osaliselt veel salajased. Kuid poliitiline ajalugu on kõigest jäämäe tipp, mis ei rahulda tänase ajaloouurimise eesmärke. Vee alla jääv osa, see palju suurem, mis puudutas külma sõda tavakodaniku igapäevaelus, on põhjalikumalt läbi uurimata ja sageli osalistel enestelgi teadvustamata.
Külma sõja mälestised
Raudse eesriide langedes muutusid paljud rangelt salastatud ja tohutuid ressursse nõudnud suurejoonelised militaarrajatised kasututeks ja hüljati. Nende objektide saatus on kujunenud väga erinevaks. Mõnel pool on need jõudnud tänasesse päeva konserveeritud kujul, kogu omaaegses täiuses kuni detailideni, kuid teisal on need lihtsalt maha jäetud, kõik vähegi materiaalset väärtust kujutav laiali kantud ja maha müüdud, marodööride poolt purustatud ja ühiskonna poolt unustatud. Eestis ongi suures osas külma sõja mälestistega viimati mainitud viisil läinud, õnneks siiski on erandeid. Samas on see ka täiesti arusaadav, sest kuulusid ju need „mälestised“ Eestit okupeerinud Nõukogude Liidule ja tekitavad meis vaid ebameeldivaid assotsiatsioone, mida pigem tahaks unustada.
Kasvamas on uus põlvkond, kel puudub isiklik kogemus okupatsioonist ja külmast sõjast. Neile on kõike seletada aga hoopis lihtsam, kui õpikutes-teatmikes esitatud faktide kõrval saame näidata ja lasta käega katsuda tegelikkuses eksisteerivaid objekte. Ka turistidele on meie ajalugu hoopiski mõistetavam, kui nad saavad oma silmaga näha Nõukogude okupatsiooniaegset pärandit. Kui hästi järele mõelda, siis on ju Eesti linnade keskaegsed kivimüürid, majad, kirikud ja maamõisad ehitatud omal ajal võõrvõimude poolt. Samas „müüvad“ need turistidele vaat et paremini kui muistsete eestlaste kivikalmed, ohvrikivid ja -allikad, linnamäed ning hiiepuud – meeldib see meile või mitte. Keskaegseid ja uuemaidki ehitisi, mis valminud enne Eesti iseseisvumist, oleme harjunud pidama meie rahvuslikuks kultuuripärandiks. Ilmselt jääb kahekümnest iseseisvuse aastast väheks, et ka nõukaaegseid mälestisi hakkaksime oma kultuuripärandiks pidama, kuid ajaloomälestistena peaksime neid juba praegugi kaitsma, säilitama ja eksponeerima.
Konverents
Konverentsi avas Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaan Tamm, kes rääkis enda mälestusi 1950. aastate alguses tema kodukandis toimunud Nõukogude sõjaväemanöövritest. Konverentsist osavõtjaid tervitas Riigikogu riigikaitse komisjoni esimees Mati Raidma, kes arvas, et nii nagu ajalugu tunneb kahte maailmasõda, hakatakse võib-olla ka külma sõda tulevikus nimetama esimeseks ja teiseks. Et seda teist külma sõda ära hoida või edasi lükata, on vaja tõsiselt esimese külma sõja uurimisega tegeleda. Hea on see, et militaartemaatika on seostatud ka kultuuriga, mida näitavad konverentsi ettekannete pealkirjad. Teiseks tervitajaks oli Kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn. Ta tõdes, et külm sõda on viimastel aastatel üha suuremat tähelepanu pälvinud ja ilmunud on mitmeid sellealaseid publikatsioone. Uurimistööd tuleb aga kindlasti jätkata ja teha seda just rahvusvahelises koostöös.
Rahvusvaheline kogemus
Konverentsi esimene pool, mida modereeris Trivimi Velliste, oli pühendatud rahvusvahelisele kogemusele ja töökeeleks oli inglise keel. Avaettekande pidas Läänemeremaade külma sõja võrgustiku peasekretär Johannes Bach Rasmussen Taanist. Ta andis ülevaate külma sõja mälestusmärkidest Taanis ja Läänemeremaades tehtavast koostööst külma sõja mälestiste säilitamisel, uurimisel ja eksponeerimisel. Rootsi Sõjaajaloo Muuseumi asedirektor Erik Broberg rääkis Rootsi sõjaliste objektide kaitsest ning nendega seotud muuseumitegevuse arendamisest. Bodøs asuva Norra Riikliku Lennundusmuuseumi projektijuht Karl Kleve tutvustas Norras tehtud algatusi külma sõja ajaloo jäädvustamisel. Läti Okupatsioonimuuseumi juhatuse esimees emeriitprofessor Valters Nollendorfs rääkis Riias asuva Okupatsioonimuuseumi senisest tegevusest ja tulevikuplaanidest.
Eesti kogemus
Konverentsi teises, eestikeelses pooles keskenduti Eesti kogemustele ja seda modereeris Jaan Tamm. Eesti Hoiraamatukogu vanemraamatukoguhoidja Peep Pillak rääkis sellest, kuidas külma sõja ajal kasutati kõige muu kõrval ka raamatut relvana, kusjuures see osutus üsnagi tõhusaks. Endine Rootsi parlamendiliige Peeter Luksep analüüsis Rootsi avaliku arvamuse suhtumist Balti riikidesse külma sõja aegadel. Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Laidoneri Muuseumi direktor Kristjan Luts tutvustas külma sõja rajatiste kaitset Eestis hetkel ja tulevikukavasid. Eesti Arhitektuurimuuseumi teadur Karen Jagodin keskendus külma sõja heiastustele Eesti arhitektuuripildis. Tallinna Ülikooli dotsent Anne Lange andis ülevaate, kuidas külm sõda mõjutas kirjanduse tõlkimist okupeeritud Eestis. Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud, skulptor Mati Karmin rääkis külma sõja aegsete miinide kasutamisest oma kunstiprojektis.
Näitus ja filmid
Konverentsi ajal oli avatud näitus „Raamat – relv külmas sõjas“, kus eksponeeriti Hoiraamatukogust pärinevaid trükiseid. Välja oli pandud Läänes ilmunud sovietoloogilisi ja kommunismivastaseid väljaandeid, Nõukogude Liidus trükitud ingliskeelseid propagandaväljaandeid, Nõukogude Eestis ilmunud juhtivate pagulastegelaste vastaseid „paljastusi“ ning pagulasväljaandeid, mis tutvustasid olukorda okupeeritud Eestis. Pärast ettekandeid oli võimalik vaadata kahte dokumentaalfilmi: üks Mati Karmini miiniprojektist ja teine Nõukogude Eestis trükitud ja pagulastele suunatud propagandaraamatutest.
Tutvumine külma sõja mälestistega
Järgmisel päeval tehtud ringsõidul käidi vaatamas Kosel asuvat Eesti NSV valitsuse- ja parteitegelaste varjendit, mida kohapeal tegutsev mittetulundusühing on püüdnud korras hoida ja sellest turismiobjekti kujundada. See oli üks suuremaid tuhandete omataoliste seas ja valmis 1980. aastatel kutsekooli ehitamise varjus ülisalajase objektina. Varjend ise on küll säilinud, kuid kahjuks on sisustus purustatud ja kõik vähegi väärtuslik minema tassitud. Mittetulundusühing „Valitsuse varjend“ on püüdnud varjendit jõudumööda koristada ja hoida elektrivalgustust korras. Tagasiteel vaadati Tartu maantee alguses oleva endise üleliidulise „Dvigateli“ sõjatehase töötajate elumaja all olevat varjendit. Eesti varjendeid tutvustas Robert Treufeldt. Seejärel külastati Meremuuseumi poolt äsja renoveeritud merelennukite angaare ning ringkäik lõpetati kurikuulsas Patareis, mis alles ootab renoveerimist.
Külm sõda on tekitanud lõhe inimeste arusaamades. Et sellest üle saada, tuleb kõiki asjasse puutuvaid aspekte uurida ja püüda neid lahti seletada. Seda oleks aga ilma külma sõja mälestisteta võimatu teha. Nii tulebki neid kaitsta.
Peep Pillak
